Siiri Laidla: «Siin me oleme» – ikka ja jälle

Siiri Laidla Foto: Sille Annuk

Tõesti ei tea, kui palju olen seda imetabast Muhumaa kadakate vahel arenevat suvevodevilli vaadanud. Igal aastavahetusel, vabariigi sünnipäeval, munapühade paiku ning loomulikult jaaniõhtul on film platsis, inimesi naerutamas-nututamas. Lisaks vahepeal, kui meel nukraks kisub. Teades repliike juba ette, nende ootuses end valmis pannes. Laule kaasa laulmas. Noorena võtsin Kohviveski ja Johni, Liina ja taluperemehe suviseid sebimisi kerge kohmetu flirdina. Mida aastad edasi, seda lüürilisemaks ja traagilisekski need muutuvad. Olen nüüd selles eas, kus mõni Aadu-totu võiks ka minu korpulentse kere kadakate vahele tangot tantsima viia. Hiljem selguks, et pole see Aadu nii totu ühtigi.

Miks ometi mainin nututamist? On see linateos ju pöörane segu komöödiast ja bufonaadist. Omaaegsete kriitikute poolt mõnitatud ja üksnes vaatajaskonna alaarenenud osale sobivaks peetud film ei peaks ju sellist reaktsiooni tekitama? Klimp tekib ikkagi kurku nostalgia ja kadunud aegade, hävinemisohus looduse ja turvaliste väiketalude, enda kadunud vasikanooruse ja imeliste näitlejate pärast. Lia Laats, Ervin Abel, Karl Kalkun...

«Siin me oleme!» jõudis ekraanile aastal 1979. Olin toona kahekümnene. Mida teeb kahekümnene TRÜ ajalooteaduskonna tudeng, kui mõistab, et valitud eriala pole temale õige? Olin niinimetatud tulevikulootus, sain sisse nelja «viiega». Kuhu, mille sisse? Tulevaste poliitikute, direktorite, otsustajate kampa? Ma ei tabanud seda toona ära. Meie kursuselt võrsus kaalukas plejaad tegijaid eesotsas Mart Laari, Lauri Vahtre, Küllo Arjakasega, lisaks mitu tuntud kultuuri- ja koolitegelast, nagu Enriko Talvistu, Pille Valk. Mulle aga see aastaarvude pähetuupimine ja õppejõule ettevuristamine ei sobinud. Tahtsin Eesti ajaloost kuidagi teisel moel aimu saada. Et kuidas oleme siin paesel pinnal ja metsade keskel lihtinimesena vastu pidanud. Etnograafia huvitas. Rahvaluule. Rahvarõivad ja muu seesugune, aga selleni jõudmiseks ei osanud ma kasutada kuldset mõttetera «eesmärk pühendab abinõu».