/nginx/o/2023/01/04/15061526t1hf805.jpg)
Tartlanna Anne Menert on kulutanud tunde ja päevi, et tuua selgust Kaarel Liimandi ja Andrus Johani elukäigu kohta. Ta leiab, et Tartu linnavolinikud ei peaks kampaania korras ja uisapäisa muutma nende teenekate pallaslaste nime kandvate tänavate nimesid, sest see on kui süüta inimeste karistamine ja tühistamine.
«See teema kõnetab mind seetõttu, et kogu küsimust on käsitletud pealiskaudselt ühe märksõnaga «hävituspataljon», süüvimata nende inimeste tegevusse sel perioodil. Nende esimene huvi polnud võtta relva kätte, nad olid selleks sunnitud, Eesti oli okupeeritud,» ütles Anne Menert. Ta on Tartu ülikooli teadlane, aga tema teadusvaldkond on kaugel sõja- või kunstiajaloost. Sestap on ta pidanud pikki vestlusi asjatundjatega.
Mäletatavasti saatis Tartu linnavalitsus mullu oktoobris volikogule Ihaste linnaosas asuvate Johani ja Liimandi tänava nime muutmise eelnõu. Põhjendus oli, et tänavad on nimetatud kunstnike järgi, kelle panust Tartu kultuurilukku ei saa alahinnata, kuid kes astusid NKVD hävituspataljoni liikmeks, ja need pataljonid osalesid inimsusvastastes kuritegudes.
/nginx/o/2022/10/25/14921520t1hbc03.jpg)
Tõsi, mingiks süvauurimuseks Menerti seni tehtu ikkagi ei liigitu, aga senise teadmise põhjal on tema meelest põhjust arvata, et mingit suurt süüd ei ole, kuni selleni välja, et tasuks välja uurida, kas Liimand üldse kuulus hävituspataljoni.
«Ja Johani puhul tundub, et Tartu volikogu tahab oma tühistamishinnangutes olla palju radikaalsem kui Saksa «kaelakohus» 1941. aastal,» vahendab Menert ühe sõjaajaloolase sõnumit, kes küll on ei soovi selles teemas oma nime eksponeerida ja hoidub ka asja nimetamisest eksperthinnanguks. «Kui juba see ei tuvastanud hävituspataljoni vabatahtlikku astumist ega üldse mingit aktiivset tegevust, siis kisub asi absurdseks, sest tundub, et hinnang tugineb suuresti hoopis sovetipropagandale.»
Volikogule saadetud ettepaneku põhjenduses on muu hulgas kirjas: «Märkimisväärne on selle süüdistuskokkuvõtte esimene lause, et pole tuvastatud aktiivset tegevust ega ka hävituspataljonis olemist.»
/nginx/o/2022/10/25/14921521t1h1135.jpg)
Menert rääkis, et Pallase ühed tähtsamad kunstnikud Liimand ja Johani said omanimelise tänav ikkagi teenete eest kunstis, mitte esimesel sõjasuvel. Nad mõlemad olid Tartu kunstimuuseumile aluse panijate hulgas. Menert ei nõustu ka volikogu eelnõu juures oleva õiendi sõnastusega, mille järgi tänavanimede muutmisega ei seata kahtluse alla nende meeste tegevust kunstnikena. Sest tänavate ümbernimetamine praegusete argumentidega mõjub ikkagi karistusena.
«Nad häbimärgistatakse olukorras, kus süütegu on tõendamata, puudub ka nende rehabiliteerimise võimalus, kummalgi otseseid järglasi teadaolevalt ei ole,» ütles Menert. «Tänavanimede muutmise põhjus on otsitud ja ma ei saagi aru, mis eesmärgil otsitud.»
:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15067921t1hd3be.jpg)
Menerti isiklik puutumus? Ta selgitas, et tema ema ja isa lõpetasid Eesti riikliku kunstiinstituudi 1953. aastal ja hoidsid ka tütart kunstimaailmaga kursis. «Sealhulgas nende kunstnikega, kelle töid oli mõistlik vaadata ja kes olid suured autoriteedid. Andrus Johani ja Kaarel Liimand olid sellised. Vanemad nendega otseselt kokku ei puutunud. Kui nemad pärast sõda astusid kunstiinstituuti, siis olid Johani ja Liimand juba surnud,» lisas Menert.
Kaarel Liimand hukkus arvatavasti 1941. aasta juulis või augustis Pihkva kandis.
Andrus Johani hukati 18. augustil 1941 Tartu vanglas.
Volikogus on Liimandi ja Johani tänava nime muutmise eelnõu läbinud esimese lugemise, teine lugemine on kavas 19. jaanuaril, mil peaks olema ka lõpphääletus. Linnavalitsus on toetanud elanike ettepanekut, et uuteks nimedeks võiks saada Maali ja Muusa.
/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)