:format(webp)/nginx/o/2021/04/06/13714376t1hd6f0.jpg)
/nginx/o/2023/01/06/15064807t1h6584.jpg)
Läinud aastal tuli teatrirahval leppida kahe kaotuse ehk Paide ja Von Krahli teatri sulgemisega, vähemalt senisel kujul. Enam ei tuldud toime publiku saali meelitamise ega maja ja töötajate ülalpidamisega. Tartu Uue Teatri (TUT) loovjuhi Ivar Põllu meelest pole sugugi mõeldamatu, et sama juhtub edaspidi ka tema trupiga.
«See on väga reaalne, sest kui on näha, et uus rahastusskeem ei too uusi rahastamise numbreid, vaid lihtsalt seadustab olukorra, peame oma töö põhjani ümber korraldama,» nentis Põllu.
Teatrijuht viitab mullu jõustunud uuele etendusasutuse seadusele, mis keeras teatrite rahastamise alused pea peale.
Teadmatus
Praegu ootabki TUTi kollektiiv teadmatuses: kultuuriministeerium pole seni teatavaks teinud, kui palju nad neile – ja teistele Eesti teatritele – 2023. aastaks toetust annavad. Kuna seadus on muutunud, ei osata ennustada, kui suure või väikse summaga tuleb juba planeeritud teatriaastal arvestada. Kui toetussumma selgub, tuleb kõik ümber teha. Skisofreeniline ettevõtmine, tõdes Põllu.
Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Laur Kaunissaare teatas, et toetuse taotlejaid teavitatakse komisjoni otsusest ilmselt järgmisel nädalal. Et etendusasutuse seadus ja sellega seotud määrus rakendus alles 2022. aasta 1. novembril, on taotlusvooru ajakava paratamatult nihkunud hilisemasse aega kui eelnevatel aastatel. «See on kõigile asjaosalistele selgesti ebamugav, aga paremaid lahendusi paraku pole,» ütles teatrinõunik.
«Kultuuriministeerium armastab rõhutada, et see on teatritele «ebamugav»,» märkis TUTi tegevjuht Maarja Mänd. Tegelikult loodab teatrirahvas igal aastal, et rahastusest saab aimu möödunud majandusaasta lõpuks, aga enam ammu ei ole üllatus, et nii see ei lähe.
Selge on see, et kuigi mahult on TUT sarnane Krahli, VAT-teatri ja Theatrumiga, on nende toetus alati väiksem olnud kui neile eelnimetatud Tallinna teatritele, kuigi publikut on pealinnas mitu korda rohkem. Selge on ka see, et tartlased on võrreldes tallinlastega vaesemad, osutas Mänd.
Alguses võivad entusiastid muidugi bensiini oma raha eest osta ja ka masinavärki kasutatud fritüürirasva peal jooksutada, aga kui ühel hetkel mehaanikule hoolduse, õlitamise ja kvaliteetse kütuse eest ei maksa, läheb masin kärssama, mõtestas Tartu Uue Teatri tegevjuht Maarja Mänd õhinapõhist teatritegemist.
Nii et kui juba Von Krahl ei saanud oma toetusega hakkama, kuis siis veel Tartus peaks teatrit tegema? Väga palju on vabatahtlikku ja alamakstud tööd. Või õhinapõhist tööd, nagu öeldakse. Aga tõsiasi on see, et kõik inimesed ei ole entusiastid ega taha elada palgavaesuses.
«Õhinapõhisus on tore sõna. Kui seda palju kasutada, tekib illusioon, et raha polegi vaja,» lausus Mänd. «Veel hullem, tekib illusioon, et õhin on taastuvvara. Tegelikkuses käib see käsikäes läbipõlemisega.»
Kui veel kujundlikumaks minna, siis on mootori käivitamiseks sädet vaja küll, aga selleks, et säde tekiks, on vaja kütust ja kütus maksab ju raha. Alguses võivad entusiastid muidugi bensiini oma raha eest osta ja ka masinavärki kasutatud fritüürirasva peal jooksutada, aga kui ühel hetkel mehaanikule hoolduse, õlitamise ja kvaliteetse kütuse eest ei maksa, läheb masin kärssama, ilmestas Mänd.
Et toetussummad kujunevad nüüd loometöö mahu ja selles osalevate inimeste alusel, ei tõtanud Kaunissaare tänavust toetust eelnevate aastate omaga võrdlema. Samas ei tohiks lõplik rahastusettepanek ka kellelegi üllatusena tulla, sest toetuse taotlusvooru aluseks oleva määruse väljatöötamisel osalesid valdkonna esindusorganisatsioonid, sealhulgas Eesti etendusasutuste liit, mille liige on ka TUT.
/nginx/o/2023/01/06/15065246t1h54dd.jpg)
«Tahaks siiski loota, et midagi võrreldes eelmise aastaga hullemaks ei lähe. Kas paremaks, ei tea,» ütles Mänd.
Mänd on veendunud, et Paide ja Von Krahli teatrile pidi tegevuse lõpetamine olema vältimatu samm, aga ta ei usu, et TUTil läheb samamoodi. «Meie stiil on jonnida läbi loomingu, teha väga vaest teatrit, loomingulisi statement'e, kannatada avalikult. Aga kasutada ära kõik, mis antakse.»
Ei saa midagi
Emajõe suveteatri seltsil, mille all tegutseb ka Karlova teater, on selles mõttes lihtsam: kõik on klaar, sest nemad ei saa riigilt midagi. Pole kunagi saanud ega oskagi toetusest puudust tunda. Seni on põhiliselt toimetatud oma tulust, kümnendiku kuludest katab Tartu linn, natuke annab ka kultuurikapital.
«Väga keeruline on ja järjest keerulisemaks läheb,» ütles Emajõe suveteatri ja Karlova teatri produtsent Ruta Rannu. «Aga oleme võtnud suuna, et piletihinda me ei tõsta, et mitte ära võtta õhema rahakotiga kultuuritarbijalt võimalust käia kontserdil ja teatris.»
Tagasihoidlik rahakott eeldab seda, et mööndusi peab tegema repertuaaris. Suuri riske võtta ei saa. Sellest hoolimata on järjepidevalt Eesti teatriauhindade nimekirjas ikka vähemalt ühe nominatsiooniga figureeritud. Midagi see näitab, sõnas Rannu.
Pealinna «suure raha peal» pole ka Tartu üliõpilasteater. Tegutsemise eest võlgneb väiketeater tänu kultuurikapitalile, Tartu linnale ja ülikoolile, viimane võimaldab trupile teatrimaja. «Me ei ole ei liha ega kala, sest oleme ühtlasi nii etendus- kui ka huvitegevusasutus, aga me ei tegutse etenduasutuste seaduse järgi, kuna meil pole võimalik oma loomingulisele kollektiivile püsivalt palka maksta,» selgitas üliõpilasteatri tegevjuht Kelly Kittus.
Palgalise töö nimel on tükimat aega läbirääkimisi peetud, aga seni pole õnnestunud vabatahtlikust teatritegemisest lahti rabeleda. «Elame mitmes mõttes väike- ja projektiteatrite ajastul, aga samas on näha, et vastavad tugisüsteemid ei ole veel järele jõudnud,» võttis Kittus olukorra kokku.
Kas 50 aasta pärast on Eestis vaid paar suuremat teatrit?
Näitleja Rasmus Kaljujärv ennustas ETV aastalõpusaates, et etendusasutuste eelarve lõputu optimeerimine ja kärpimine päädib sellega, et 50 aasta pärast on Eestis vaid paar suuremat teatrit.
Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Laur Kaunissaare usub, et kui teatrite, sealhulgas era- ja munitsipaalteatrite rahastamises hakata üheaastaplaanide asemel tegema mitmeaastasi rahastusplaane, annaksid need teatritele pikemaajalise tegutsemiskindluse.
Teatrimaastiku praegune mitmekesisus ongi tingitud sellest, et meil on hunnik suuri teatreid, mis on kõik üsnagi sarnased nii taotlustelt, struktuurilt kui ka repertuaarilt. Selliselt suletud süsteemi ümber ei jäägi midagi muud üle, kui hakata looma väiksemaid erateatreid, mis toovad žanrilist mitmekesisust, leidis Tartu Uue Teatri (TUT) tegevjuht Maarja Mänd.
TUTi loovjuht Ivar Põllu arvab, et Kaljujärve visioon võib vabalt tõeks saada, aga see ei pruugi olla kunsti lõpp. «Kõik sõltub teatritest enestest. Ja noortest jõududest. Kui suured teatrid tegelevad rohkem kui teatrižanri säilitamisega, tulevad noored suurtesse majadesse lammutama. Ja tuleb ka noor publik.»