PILDID JA VIDEO ⟩ Edgar Savisaar jõudis Tartumaale viimsesse puhkepaika

Neljapäeval veidi pärast kella 15 jõudis Tartumaale Võnnu uuele kalmistule oma viimsesse puhkepaika Eesti iseseisvuse üks taastajatest ning läbi mitme aastakümne poliitikuna kaalukat rolli kandnud Edgar Savisaar (31.5.1950–29.12.2022).

Riiklikult korraldatud matused algasid varahommikul Lääne-Virumaal Savisaare kodutalus Hundisilmal, kust lahkunu kirst toimetati ametlikuks ärasaatmiseks Tallinnasse Estonia kontserdisaali. Teel sinna peatus politseieskordi saatel liikunud sark teletorni juures, seal kulmineerusid 1991. aasta augustisündmused, mille käigus taastati lõplikult Eesti iseseisvus. Toonase vereta võitluse üks eestvedajaid oli just Savisaar.

Pärast hüvastijätutseremooniat tegi sark veel kaks sümboolset peatust: esmalt Toompea lossi hoovis ning seejärel Tallinna linnavalitsuse ees.

Võndu liikus lahkunu mööda Tallinna-Tartu-Luhamaa maanteed. Tartust möödus matuserong Tiksoja teeristi, Riia ringi, Ringtee ja Ihaste silla kaudu. Lahkunu mulda sängitamine leidis aset üksnes pere ja lähedaste, umbes 50 inimese vahetul osavõtul. Nende saabumise eel oli surnuaia keskne kõnnite kenasti liivatatud ning palistatud küünalde ja leinakuuskedega.

Lauristin: Savisaar tegi otsustavad käigud

Edgar Savisaare omaaegne kaasvõitleja, nüüdne ekspoliitik ja emeriitprofessor Marju Lauristin võttis täna hommikul ette bussisõidu Tallinna, et osaleda leinatalitusel. Ta nentis, et viimasel ajal ta Savisaarega ei suhelnud. «Meie viimane kohtumine oli mitu aastat tagasi Rahvarinde aastapäeval ja ma soovitasin tal poliitikast taanduda. Ta ei soovinud sellel teemal vestelda,» ütles Lauristin.

Ometi hindab ta lahkunut kõrgelt.

Marju Lauristin Foto: Margus Ansu

«Vaatamata kõigele, mis Savisaare elu viimasel perioodil on toimunud, jääb ta siiski Eesti ajalukku sellise riigimehena, kes tegi otsustavad käigud, kui me alustasime Eesti riigi taastamist,» ütles Lauristin. «Ma mõtlen siin Rahvarinde asutamist ja Balti ketti, mis oli ju väga paljus isiklikult tema idee ja tema juhtimisel tehtud, aga samuti tema võitlust Moskvas selle eest, et NSV Liidu ülemnõukogu kõigepealt avalikustaks ja seejärel kuulutaks õigustühiseks Molotovi-Ribbentropi pakti.»

Lauristini hinnangul jääb Savisaar ajalukku üleminekuaja liidrina ja rahvaliikumiste juhina. «Ja sellisena me teda ka meenutame. Kõik muud asjad kui tühised kustuvad surma palge ees,» ütles Lauristin.

Toots: ta jääb üheks sümboliks Eesti ajaloos

Jaan Toots Foto: Margus Ansu

Keskerakonna Tartu piirkonna juhatuse esimees Jaan Toots puutus Edgar Savisaarega esmalt kokku aastal 1989, kui algasid Rahvarinde üritused. «Kuna ma tegelesin sel ajal riigi tähtsate objektide valvega, tekkisid mul temaga tööalased kokkupuuted,» meenutas ta. «Lähem kontakt tekkis 15. mail 1990, kui rünnati Toompea lossi ja kui me siis pidasime nõu, kuidas olukorrast välja tulla, ja kui jaotati ülesandeid, kes mille eest vastutab.»

Toots meenutas sedagi, et Savisaar kutsus Toompeale rahvast appi. «Korraldasime kaitse nii, et ründeprobleem lahenes kaitsjate poolt ühegi ekstsessita, sest lasksin relvad ära korjata ja jätsin automaatrelvad ainult kuuele inimesele,» ütles ta. «Järgmisel hommikul tegi ta mulle ettepaneku astuda loodava eriteenistuse etteotsa. Ma nõustusin. Nii algas meie koostöö, mis kestis siiani.»

Viimastel aastatel kohtusid Toots ja Savisaar harva. «Meil oli, kuidas seda nüüd öeldagi, teineteise austamise kohtumisi,» ütles Toots. «Tööalased kokkupuuted jäid aega, kui ta oli majandusminister ja Tallinna linnapea, ja kadusid kümmekond aastat tagasi.»

Viimati kohtusid kaks tuntud keskerakondlast novembris, kui Savisaar oli järjekordselt haiglast koju Hundisilma tallu naasnud. «Tundsin huvi, kuidas tal on tervis, ja tema tundis huvi, kuidas mul üldiselt läheb. Nagu ikka, ta rohkem kuulas kui rääkis,» ütles Toots. «Minu jaoks jääb Savisaar üheks sümboliks Eesti ajaloos. Et olin nende sündmuste juures vahetult ise, julgen öelda, et kolm meest – Vaino Väljas, Arnold Rüütel ja Edgar Savisaar – on need, kes suutsid taasiseseisvumise veretult läbi viia.»

Toots ei osalenud oma erakonnakaaslase viimsele teele saatmisel, sest ei saanud välismaalt õigel ajal Eestisse tagasi lennata. Võndu kalmistule lubas ta minna hiljem. «Olen seal hauaplatsil käinud 1990. aastate lõpus,» ütles ta. «Leian, et midagi hullu ei ole ka sellest, et ma lähen nüüd sinna hiljem, inimest tuleb austada eelkõige siis, kui ta elab, ja mina seda kogu aeg tegingi.»

Võnnu uus kalmistu on oma nimele vaatamata suhteliselt vana. Kultuurimälestiste registrisse on märgitud, et suulistel andmetel on surnuaed rajatud 1873. aasta paiku. Seal asuvale Savisaare perekonna hauaplatsi kolmele kivile on raiutud kuue isiku nimed. Suurimal kivil on viis nime: Marie, Elmar, August, Miili ja Lembit. Need on Edgar Savisaare ema, isa, vanaisa, vanaema ja vend. Parempoolsel kivil on nimi Koidula Frolov. Ta oli Edgar Savisaare õde. Vasakpoolse kivi pind oli veel nädala alguses tühi.