Sarnaselt Eerik-Niiles Krossiga ei suuda mina ühineda Edgar Savisaare kiitjate koorilauluga, milles kõige kriitilisem sõna on «vastuoluline».
Pärtel Piirimäe: Edgar Savisaare «vastuolulisusest» (8)
Ei olnud seal vastuolulist midagi. Kõik hea, mida Edgar Savisaar tegi aastatel 1988–1990 Eesti taasiseseisvumisprotsessi ühe käilakujuna, suutis ta järgneva veerandsajandi jooksul ise hävitada. See, et Eesti ei jäänud vaeseks ja korruptiivseks väikeriigiks kuskil Euroopa ja Venemaa vahelisel eikellegimaal, toimus mitte tänu, vaid vaatamata Savisaare pingutustele.
Kui oleks realiseerunud tema pooldatud kodakondsuse nullvariant, oleks meil toonastes oludes olnud hoopis teistsugune valijaskond ning kogu riigi tasandil oleks saanud õitseda savisaarlik korruptiivne valitsemine. Nüüd saime (õnneks ainult) Tallinna puhul aastakümneid näha, milline on Savisaare praktika avaliku võimu teostamisel. See on korruptsioon pluss parteiliste kombitsate tungimine kõikjale pluss lauspopulism ja avaliku raha kuritarvitamine maffialaadse struktuuri alalhoidmiseks. Kuna sellise poliitika viljelemine on lihtsam Valgevene-taolises riigis, mitte Euroopa Liidus, on arusaadav tema vastuseis Euroopa Liiduga liitumisele 2004. aastal ning sõprusleping Putini parteiga Ühtne Venemaa.
Need, kes kiidavad Savisaare suurt tarkust, unustavad need episoodid, mis näitavad tema täielikku desorienteeritust Eestis valitsevate hoiakute suhtes või küünilist Kremli-meelset poliitikat oma partei võimu alalhoidmiseks Tallinnas. Unustatakse ka, kuidas ta järjest hävitas suhteid kõikide väga tarkade inimestega, kes alguses tema ümber koondusid (Marju Lauristin, Siiri Oviir, Peeter Kreitzberg, Sven Mikser), kuni selleni, et läks tülli isegi oma eluaegse sõbra Aadu Mustaga ning hakkas end ümbritsema järjest, kuidas nüüd viisakalt öeldagi, vähem haritud seltskonnaga, kellesarnaseid ta enda sõnutsi suutis valmistada üheksa kuuga. See oli kahtlemata karismaatilise ja mitmekülgselt võimeka, ent ilma moraalse kompassita mehe kurb allakäigutrepp.
Arstitõend päästis Savisaare ilmalikust kohtumõistmisest ja potentsiaalsest elupäevade lõpetamisest vanglas, aga ajaloolaste hinnanguid see ära ei hoia ning loodetavasti ei saa need põhinema 30. detsembri ajakirjanduses avaldatul. Muidugi, Savisaar oli Eesti poliitikas kõige lähedasem nähtus ka isikukultusele ning ju need lood on osaliselt sellestki kantud.
Pärtel Piirimäe,
Tartu volikogu liige, Eesti 200