Armastus püsib ka sõja ajal, aga püssikuul ei küsi
/nginx/o/2022/12/23/15043722t1h7f2d.jpg)
Tänavuse võidupüha eel jõudis lugejani kirjanik Ilmar Vananurme ajalooline romaan «Petserimaa taevahelgid». Seda on tunnustavalt ära märkinud kirjastuse Hea Lugu ajaloolise romaanivõistluse žürii selle aasta aprillil. Raamatu tiitelleht ja samuti alapealkiri «Armastusromaan vabadussõjast Petserimaal» juhivad meid Kagu-Eestisse.
Sisu sirvides vaatavad vastu aastaarvud 1917–1919. See on noorte inimeste, Olga ja Mihkli lugu, millele sooviks igaüks õnnelikku kulgu, aga unustada ei tohi, et käimas oli sõda. Püssikuul ei halasta kellelegi.
Rohkem kui kolm inimpõlve lahutab meid sellest, kui maailmasõja taustal 1944. aasta augustis taas Eestisse murdnud Punaarmee toel haukas Venemaa Föderatsioon ära kolmveerand Petseri maakonnast ja moodustas samanimelise rajooni Pihkva oblasti koosseisus.
Seda olevat tehtud «rahvahulkade» palvel ja juhindudes selle piirkonna rahvuslikust koosseisust. Selletaolist palvet pole kellelgi õnnestunud ei arhiividest ega mujalt leida. Küll on teada Petserimaa Vilo valla rahva ametlik taotlus, et see eesti enamusega vald Petseri taga jääks Eesti külge, mille jättis aga okupeeriv riik tähele panemata.
Traagiline piirinihutus
Juunipöörde-eelse eesti enamusega Petserit ei saanud samuti Eestile jätta, rääkimata setode Irboska kantsist, mis võttis oma vallide varju Venemaa lagunenud riiklust IX sajandil päästma kutsutud varjaage. Et seda petserimaalastele traagilist piirinihutust ei toetanud isegi omaaegsesse võimuladvikusse kuulunud Hendrik Allik, kes on seda nimetanud anneksiooniks ja Atlandi hartaga vastuolus olevaks ning on pidanud seda lausa «kohatuks ja rumalaks naljaks», sellest meie usinad ajalookirjutajad vaikivad.
Ilmar Vananurme romaani «Petserimaa taevahelgid» sündmustik hargneb just seal, eestiaegse Petserimaa Vilo vallas, peiu ja pruudi kodus Podgora ja Trõnne külas. Need kohanimed on lugejaile enamasti tundmatud, aga maakonnalinn Petseri ja kivilinnuse tõttu kuulus Irboska on tuttavad.
Muinasajal eestlaste asualade küljest Pihkva vürstide võimu alla rebitud setod jäid poole tuhandeks aastaks raja taha õigeuskliku Venemaa osaks. Pärast põhjasõda jätkasime koos – meid eraldas vaid kubermangupiir. 1917. aasta veebruarirevolutsioon Petrogradis lõi impeeriumi rahvastele võimaluse Vene riigi koosseisus saavutada autonoomia ja isegi moodustada rahvuskubermang. Seda tõttasid Eesti poliitilised jõud ära kasutama.
Rahvuskubermanguga liitumist asusid Pihkva kubermangu piiri tagant taotlema ka petserimaalased eesotsas nende ärkamisaja suurkuju, Tailova preestri Karl Ustaviga (1867 – 1953). Ta astub Vananurme romaanis seitsmel korral targa rahvavalgustaja ja riigiametnikuna lugeja ette. Ilmselt just tema koostas Petseri linna ja sealse nelja valla 73 volitatud isiku poolt allkirjastatud ühinemissoovi Eesti maapäevale 1. juulil 1917. Sihiks oli Petserimaal saavutada samasugune majandus- ja kultuuritase nagu Eestis ning minna üle emakeelsele asjaajamisele, haridusele ja jumalateenistusele.
Enamlaste riigipööre ei lasknud ühinemisel teostuda, aga eesmärgile jõuti osava rahvadiplomaatiaga Saksa okupatsiooni ajal, kus eeskõnelejaks oli sakslannast preestriemand Pauline Ustav. Romaani tegelased olid sellest teadlikud ja rõõmustasid, kusjuures Petserimaa liidetigi Eestiga esiotsa Võrumaa koosseisus. Tartu rahulepingu idapiir polnud uus, vaid juba kaks aastat vana.
Seto keel ja kombed
Lugeja, kes on varem vähe kokku puutunud seto keelega, mida varem murdeks kutsuti, saab romaani lehekülgedel väikese keelekooli. Luterliku taustaga lugeja elab kaasa matuseteenistusele Petserimaa Pankjavitsa õigeusu kirikus ja usukommetele esivanemate haudadel.
Seto pulmakombestik oma kirevuses ja keerukuses jõuab Vananurme romaani peategelaste osavõtul iga lugejani. Abiellumine on noorte elus ülitähtis toiming, mida ülepeakaela ette ei võeta. Abielu, perekond ja kodu on petserimaalastele püha.
Usk sellesse, et töö loob rikkusi ja mitte rikkuse ümberjagamine tööinimeselt loodrile, saatis kõiki edumeelseid petserimaalasi, sealhulgas saadab romaani «Petserimaa taevahelgid» noort pereisa Mihklit. Erilise isamaalise kindlameelsusega paistab silma pruutpaari vanemate kõrval mõrsja tädimees Villem. Hariduse imettegev võime noorsoo kasvatamisel on pedagoogi kutse omandanud noore abielunaise ja ema Olga juhtmõtteks. Külarahvas ehitab tema selja taga koolimaja ja saadab oma lapsi sinna õppima.
Romaanis saavad omajagu nahutada nii punased kui ka valged. Esimesed eelkõige oma ohjeldamatu terrori, teised aga minevikku tardunud impeeriumimeelsuse pärast.
Raamatu lehekülgedel vilksatavad Petserimaalt pärit või sellega seotud nimekad isikud, nagu Valmar Adams, Karl Ast, Eliise Aun, Sofia ja Nikolai Bönting, Semjon Duplevski, Jakob Hurt, Lauri Kettunen, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Viktor Muižel, Nikolai Raag, Anna Raudkats, Georg Truusmann, Andrei Tsänk, Leopold Tõnson, Armas Otto Väisänen, Anton Õunapuu jt.
/nginx/o/2022/12/23/15043749t1h9c84.jpg)
Et tsaarivõim Petserimaa põlisrahva haridusellu vähe panustas, pole uudis. Setode vaimsest võimekusest annab aga tunnistust nende rikkalik rahvaluulepärand ja leelokultuur ning mõnegi teadaoleva isiku edulugu. Siin särab Velikije-Lukis 24 aastat kloostriülemaks olnud seto Arkadi, kes jätkas samas ametis hiljem Petseris. Pole kahtlust, et näiteks Pihkva koolide, eriti vaimuliku seminari õpilaste nimekirju hoolikalt kammides leiaksime sealt palju üllatusi.
Sõjatandriks raudteelõik
Riia-Valga-Pihkva raudtee oli sõja tingimustes elusoon punastele, aga seda mööda liikusid ka Eesti rahvaväe imerelvad, soomusrongid. Peaaegu aasta vältel kujuneski raudteelõik Petseri ja Pihkva vahel põhiliseks kangelaslikuks sõjatandriks. Romaani lehekülgedel rajasid petserimaalased, nende hulgas peigmeespoiss ja noor isa Mihkel Irboska kõrgendikule kaitserajatisi, mida hiljem hukatusliku alistumispoliitika tõttu ei olnud kahjuks kunagi vaja.
Vananurm muretseb, et surmapõlgavalt oma Petserimaa eest sõdijad ei osanud arvata, et kunagi juhivad meid rahvaasemikud, kellele ei lähe piisavalt korda Eesti Vabariigi põhiseadus ja territoriaalne terviklikkus. Riigikogu toetas nüüd kuni viimase ajani naaberriigiga sõlmitud uut loovutuslikku piirilepingut, millega soovitakse agressorriigile üle anda Eesti Vabariigi seaduslikke maa- ja merealasid. Et selle kaitsmisel langesid ja said haavata tuhanded meie rahva parimad pojad ja tütred, ei huvita millegipärast enamikku meie tipp-poliitikuist.
Õnneks kinnitasid koalitsioonierakondade poliitikud 3. mail riigikogus, et Eesti poolt uue piirilepingu ratifitseerimist iialgi ei tule. Ettevaatlikuks teeb aga tõik, et uuelt piirilepingult allkirja tagasivõtmist riigikogu ei toetanud. Jääb loota, et nii nagu uue piirilepingu läbikukkunud ratifitseerimishääletusel 25. novembril 2015, ei õnnestu ka tulevikus kahekolmandikulist häälteenamust kokku klopsida.
Petserit ilmestasid klooster, Musta Kassi restoran, ärid, laadad ja setode Varvara kirik. Romaanist kui paikkondlikust tarkuseraamatust saab lugeja laia ringi teadmisi petserimaalaste taluarhitektuurist, põlvkondade- ja rahvastevahelistest suhetest, toidukultuurist, käsitööst, leelotamisest, rahvakalendrist ja -meditsiinist, tavadest, elu-olust ja muust.
/nginx/o/2022/12/23/15043761t1h1c70.jpg)
Romaani «Petserimaa taevahelgid» autor Ilmar Vananurm on oma loomingu tutvustajana ning laulu- ja muusikamehena lugejate poolt tihti üle Eesti kutsutud kohtumistele. Tänavu ilmunud raamat on tema kogu senise loomingu, eriti aga eelmisel aastal esietendunud «Petserimaa igatsuse» järel uus hinnaline lüli kodumaakonna ajalugu kajastavas ketis. Lugeja on uute üllatuste ootel. Lootus on, et õiglus võidab ja Eesti taastab oma riigi territoriaalse terviklikkuse.
Ilmar Vananurme tänavune raamat ja kahel suvel etendatud näitemäng
/nginx/o/2022/12/23/15044459t1h71c2.jpg)
o Ilmar Vananurme «Petserimaa taevahelgid. Armastusromaan Vabadussõjast Petserimaal» (128 lk, 2022) on ilmunud Hilanamoro kirjastusel.
o Tõlkija, luuletaja ja ajakirjanik Ilmar Vananurm sündis 21. detsembril 1946 Meremäel taluniku pojana.
o Ilmar Vananurm on oma loomingu tutvustajana ning laulu- ja muusikamehena lugejate poolt tihti üle Eesti kutsutud kohtumistele.
o Huvilised võiksid oma raamatukogude vahendusel selle võimalusega arvestada, temaga saab ühendust võtta tel 52 642 82 või kirjutades e-posti aadressil Ilmar.Vananurm@gmail.com.
o Romaan «Petserimaa taevahelgid» märgiti ära kirjastuse Hea Lugu tänavusel ajalooliste romaanide võistlusel.
o Taarka Pärimusteater mängis tänavu ja eelmisel suvel Karisilla-Petseri maantee äärse Säpina küla Heina küünis Helena Kesoneni lavastust «Petserimaa igatsus».
o Lavastus põhineb Ilmar Vananurme samanimelisel näidendil, mille on kohandanud Urmas Lennuk.
TPM