Kuidas on meie keelde tulnud sõna rahu? Ega see olegi nii täpselt teada

Wanradti-Koelli katekismuses (1535) ehk esimeses säilinud eestikeelses raamatus esineb sõna rahu kujul rahwa. «M[yn]ckperest kos eb olecksis se egk[e]we/wöyx se ynymyne o[m]ah[e]nd sen othsan/Nynck si[nper]ast sen wylletzussen peres[t] [k]arthada/Wayd eth se nüedt üx ello nynck ygkewe on pidda[p] walmis/rahwa/röem/sö[pr]us/armu seel olema/sest syna/Ech Engel/ech Jumal ysse/eb pidda ygkenes wöyma wessi[n]uth sada/Sze [a]ntkuth meyle Jumal/Amen/» Foto: Repro

Tõsistele mälumänguritele ei valmistaks mingit raskust vastata, et nüüdseks laialt käibel sõna taristu pakkus 2010. aasta sõnavõistlusel välja Andres Valdre ja sõna lõimima kogukondade ühendamise tähenduses Ain Kaalep aastal 2002.

Hoopis keerulisem on sõna rahu lugu, mille päritolu ei olegi üheselt selge. Eesti keele instituudi vanemleksikograaf Iris Metsmägi nendib, et see tüvi on olemas ka teistes läänemeresoome keeltes, näiteks vadja, soome, isuri ja karjala keeles (rauha, vadja keeles ka rauhuus). Ent seda pole geograafiliselt kõige kaugemas läänemeresoome keeles vepsa keeles, kus seda asendab vene laen mir, samuti liivi keeles, kus selles tähenduses esineb arm.

Kõigil puhkudel on sellel rahul registreeritud kaks tähendust: sõja puudumine ja häirimata olukord.