Kati Tee: Kui õiglus takerdub nüanssidesse

Kati Tee Foto: Jakob Juksaar

Tuntud kõnekäänu kohaselt jahvatavad kohtuveskid aeglaselt, aga õiglaselt. Ka meie õigussüsteemis on kinnistunud lootus rahulikul ning kindlal kursil kulgevast kriminaalmenetlusest, mis kulmineerub kõigi nüansside vaagimise järel õiglase kohtulahendiga. Mis saab aga siis, kui aeglus ei tähenda enam läbimõeldust ja kaalutletust, vaid inertsust, venimist ja protseduurilistesse nüanssidesse takerdumist, mille tagajärg on tihti õiglasest lahendusest kaugel? Kas tõesti ei jäägi üle midagi muud kui tõsta käed üles ja tõdeda, et riik tahtis parimat, kuid sisuline ja õiglane lahend enam võimalik ei ole, sest menetluse algusest on möödunud liialt palju aega?

Üldmenetluses kriminaalasja läbivaatamine tähendab kõige põhjalikumat, ent ka kõige kulukamat ja aeganõudvamat kohtumenetluse vormi. Selle käigus uurib kohus kõiki tõendeid vahetult, sealhulgas kuulab kohtus üle kõik asjasse puutuvad tunnistajad ja eksperdid. Sisuliselt korratakse suurt osa kohtueelses uurimises tehtud toiminguid ja see tähendab, et mida mahukam on kriminaalasi, seda suuremad on potentsiaalsed ohud.

Praegu lahendatakse suurem osa kriminaalasju teisiti, näiteks kokkuleppemenetluses, lühimenetluses või väikese süü korral ka otstarbekuse kaalutlusel lõpetades ehk oportuniteediga. Viimasel juhul ei jõua kriminaalasi kohtusse, aga inimest mõjutava lahenduse leiab prokurör. Üldmenetluses saadetakse kohtusse vaid 18 protsenti kriminaalasjadest.