Toomas Kiho: Siis ikkagi kirvega kultuurijuurte kallale!?

Toomas Kiho. Foto: Kristjan Teedema

Südalinna kultuurikeskuse kavandamisel on lubamatult unarusse jäetud kohalugu ja linnageograafilised argumendid.

Mõni päev tagasi ilmus uudis, et Tartu linnavolikogu otsustas lubada linnavalitsusel sõlmida südalinna kultuurikeskuse rahastamisleping ja algatada vastav detailplaneering. See võiks olla päris hea uudis, kuid pole seda sugugi – vastupidi. Sest see, kuidas otsus ja taustad on vormistatud, jätab lahti kõige hirmsamate stsenaariumide võimalused, millele on kultuuri- ja ajalootundlikud kirjutajad juba varem siinsamas Tartu Postimeheski tähelepanu juhtinud.

Nimelt avab otsus tee uusmaasaajalikuks hurraaoptimismiks, kus piltlikult võetakse aga kirves selga ja paar kupitsat kaenla alla ning raadatakse ühte suvalisse metsaparki plats ja üks uus kultuuri- ja kongressidepalee. Otsuses ega taustades pole kuskil mainitudki, et tegu ei ole mitte niisama anonüümse loodusalaga, vaid sajandeid Tartu arhitektuuri kandnud ja iseloomustanud piirkonnaga. See pole mitte nimeta metsasiil või pargiriba, vaid põline linnaehituslik-arhitektooniline piirkond, mis on mõjutanud ja jääb mõjutama Tartu linna kultuurilis-geograafilist toimimist. Ja jutt ei ole isegi eeskätt mitte siin varem asunud Tartu sümbolhoonetest, nagu kaubahoov või pritsimaja.