Jaanus Kriisk: Tasakaalupunkt nimega Tartu

Jaanus Kriisk Foto: Sille Annuk

Tartul kui vaba Eesti vaimupealinnal on eriline koht meie minevikus, olevikus ja tulevikus. Teatud mõttes tasakaalupunkt: kui vaja, aitame lisada sammu, kui vaja seisame kahe jalaga pidurile, et midagi, mis siia ei sobi, ei saaks teoks, olgu või selle näiteks ühtselt tselluloositehase vastu seismine. Mis ideena – meie kõigi metsast suurema lisaväärtuse saamine – on õige, aga koht oli täiesti vale. Mitte põhjusel, et «ainult mitte minu tagaaeda», aga arusaamisel, et ei Emajõgi ega ka Tartu oma ajalooliselt ülesehituselt ega haridusmahukalt arengumudelilt pole sobiv koht. Siit lähtub, et aeg-ajalt me suudame koos mõelda ja koos otsustada. Ja see on väga hea, kui võidab enamiku jaoks arukas mõte.

Vaba ühiskond peabki olema viisaka mõttevahetuse koht. Poolt- ja vastuargumendid viivad kas otsuseni või uute andmete ilmnemisel lükatakse arutelu edasi, et mõte veel lisaväärtust saaks.

Meil on mõnda aega olnud kaks tulist küsimust: südalinna kultuurikeskus ja restoran toomkiriku varemetesse. Mõlemal nii poolt- kui vastuargumendid. Esimene on läbinud volikogus mitu hääletust ja jõudnud detailplaneerimise faasi. On jõutud otsusele, et Süku tuleb. Teatud mõttes on lugu sama, kui oli ERMiga: algul vaieldi, aga viimaks otsustati.