Tudengeid sunnib tihti lõputöid ostma ajahäda

FOTO: Raigo Pajula

Kõrgharidusega, ent töötu 36-aastane mees on aidanud 30-l ajahädas või kehva eesti keele oskusega tudengil lõpetada kõrgkooli ja teeninud niimoodi lisaraha. Tema hinnangul on variautorlust kõrgkoolidest peaaegu võimatu kaotada.


Tartu Ülikooli rektor Alar Karis hoiatas üleeilses Postimehes, et üliõpilaste esseede, bakalaureuse- ja magistritööde taga seisavad sageli hoopis neid tootvad variautorid ja see võib olla palju ulatuslikum mädapaise, kui esimesel pilgul tundub. Postimees vestles ühe variautoriga, et saada tudengite motiividest rohkem aimu.

Miks sa oma «tööst» räägid?

Ma tunnen tõsist muret Eesti hariduses toimuva pärast. Kuivõrd pakkusin mõnda aega suhteliselt avalikult oma teenuseid variautorina, siis puutusin kokku laia spektri abivajajatega. Ning kahjuks pean nentima, et konkreetsele haridustasemele vastava diplomi saavad ootamatult sageli inimesed, kes seda saada ei tohiks.

Kuid ma ei näe peamist probleemi mitte variautorluses, vaid haridussüsteemis üldisemalt. Esimene probleem ei teki mitte ostetud kursuse-, bakalaureuse- ja magistritööde juures, vaid juba palju madalamal tasemel. Mulle näib, et kaotsi kipub minema rahva elementaarne kirjaoskus.

Emakeeleoskuse kõrval jätab tõsiselt soovida inimeste orienteerumine ajaloos, filosoofia algtõdedest ma ei räägigi. Siia kuulub ka venekeelsete õppurite ebapiisav riigikeele valdamine. Teine probleem seisneb tõsiasjas, et üliõpilasel ei ole majanduslikel põhjustel võimalik keskenduda üksnes õppetööle.

Kuidas sa variautoriks sattusid?

Esimese töö kirjutasin täiesti tasuta heale tuttavale, kes oli teadlik mu võimest produtseerida korrektset teksti. Järgmisena tulid abisaanu tutvusringkonda kuuluvad inimesed. Siin küsisin juba sümboolset tasu ning mul tekkisid mõningad moraalsel tasandil küsimused oma tegevuse suhtes. Tunnistan ausalt, et moraalsest dilemmast aitas üle saada vajadus raha teenida.

Kas tegeled sellega ka praegu?

Jah. Ma kirjutan ka praegu. Pärast Postimehes ilmunud artiklit kustutasin portaalist oma kuulutuse, kuid hetkel käsil olevad tööd kavatsen lõpule viia. Huvitav on see, et pea terve veebruarikuu vältel ei reageerinud mu kuulutusele keegi, kuid ajaleheartikkel tundus omamoodi reklaamina – avaldamispäeval oli kaks pöördumist. Võimalik, et artikkel meenutas tudengitele kirjatööde esitamise vajadust, mida nad olid seni püüdnud unustada.

Kui palju töid oled sa üldse teinud?

Referaate ja seminaritöid ehk kokku paarikümne ringis, bakalaureusetöid viis-kuus ning magistritöid ühe. Temaatika on varieerunud logistikast ja ehitusökonoomikast kuni politoloogia, pedagoogika ja õigusteaduseni.

Kuidas see kõik välja näeb?

Eduka kaitsmiseni on võimalik jõuda ainult juhul, kui töö tellija ning kirjutaja pidevalt suhtlevad. Ma olen näinud internetiportaalides müügil ka valmistöid, kuid nende kaitstavuses on mul sügavaid kahtlusi. Tegelikult peaks koostöö algama juba teema valiku juures. Seejärel jätkub minu töö raamatukogus, internetis. Teen töö kava, sõnastan uurimisküsimused ja hüpoteesi.

Saadan selle üliõpilasele, kes teeb oma märkusi ning kooskõlastab kavandi juhendajaga.
Järgnevalt hakkan allikaid läbi töötama, seejärel algab töö kirjutamine. Vähemalt iga paari nädala tagant saadan üliõpilasele teksti, ideaalis loeb ta selle ise läbi ning edastab juhendajale. Lõpuks tuleb kirjutis viia vastavusse konkreetse kooli vormistusreeglitega.

Kuidas kujuneb hinnakiri?

Kokkuleppel. Kui abivajaja ei näita ise üles huvi ega soovi töö koostamisel osaleda, siis olen korduvalt asja ka pooleli jätnud. Hinnakiri sõltub töö koostamisele kuluvast ajast. Seega on valdkonnad, milles mul on rohkem eelteadmisi, põhimõtteliselt odavamad. Bakatöö eest olen küsinud 200 eurot, magistritöö ees sain 500.

Kirjelda palun variautorilt töö ostjat. Milline tudeng ta on?

Eestlasi on olnud enamuses, kuid samas on korduvalt pöördutud ka vene keeles. Peamiselt on tegemist ajahädas üliõpilasega. Ühed on ajahädas laiskuse ja hoolimatuse tõttu, teised aga töökoha või väikeste laste pärast.

Tellimus võib tulla ka alles aprillis, kui tegelikult jääb töö lõppvariandi esitamiseni vaid kuu-poolteist. Töid ostavad ka õpilased, kes on ette võtnud võõras keeles hariduse omandamise. Sageli jääb arusaamatuks, kuidas on ta lõputöö koostamiseni jõudnud.

Ja kolmandat tüüpi variautori kasutajad on maksimalistist üliõpilased, kes oleks võimelised ise lõputöö kirjutama, kuid madala enesehinnangu tõttu kahtlevad endas. Sageli koostab selline üliõpilane tegelikult oma lõputöö ise, kuid vajab variautorilt kiitust ning üksikuid täiendusi-märkusi.

Kuidas jõuab kehv eesti keele oskaja üldse lõputööni?

Mina olen kahel korral puutunud kokku kõrgkoolilõpetajaga, kes eesti keelt suulises kõnes enam-vähem valdab, kuid kirjutada ei suuda. Küsimus, kuidas on see tudeng eesti õppekeelega kursusel jõudnud viimase semestrini ning valmistub bakalaureusetöö kaitsmiseks, tuleks esitada kõrgkoolile. Kuidas on ta saanud vormistatud kõik varasemad kirjalikud tööd?

Mina ei tea! Samas on kõige tähtsam küsimus see, kas tudeng, kes töö variautorilt tellib, ei oska mõtteid sõnastada ja kirja panna või puuduvad tal üleüldse oma lõputöö teemaga seonduvad mõtted.

Variautori tööl ja plagiaadil on suur vahe. Kuidas sina seda kirjeldaks?

Tänapäeval ei ole võimalik koostada teadustööd, mille autor ei viiks end kurssi samas valdkonnas eelnevalt tehtud uurimustega. Olemasoleva teoreetilise baasi kirjeldamine on nii bakalaureusetöö kui magistritöö kohustuslik osa. Oluline on aga, et võõrastele mõtetele viidatakse nii, et töö lugeja jaoks on üheselt mõistetav piir autori mõtete ning võõraste ideede vahel.

Plagiaat on võõra teose või selle osa avaldamine oma nime all. Variautor koostab töö, mis arvestab varemalt avaldatud autorite õigustega. Variautor lisab tööle nõutavad viited ja kasutab töö põhiosas iseenda loomingut.

Kas juhendajad, oponendid ja komisjon peaksid aru saama?

Kindlasti peaks õppejõud saama aru juhtumist, kui tudeng on ostnud valmistöö. Ostetud töö ei vasta kunagi täpselt teemale, mille on määranud kool. Juhendajal on võimalus saada variautori kasutamisest aru ka juhul, kui talle esitatakse töö valmiskujul või üksnes paari vahevariandina. Sisuliselt võib väita, et sellisel juhul juhendaja töö valmimist ei juhenda.

Kaitsmisel peaks komisjon samuti süüvima töösse põhjalikumalt. Praegu on tavaline, et reaalselt loeb töö läbi üksnes oponent. Ülejäänud komisjon esitab küsimusi parimal juhul tudengi esitluse ning oponendi koostatud retsensiooni põhjal.

Kas variautorlust on võimalik kaotada?

Variautori puhul, kes koostab töö plagieerimata ning teadustööle esitatavaid nõudeid rikkumata, on avastamine väga raske. Ükski tarkvara ei suuda siinkohal kõrgkoole aidata. Kindlasti väheneb praegune variautorite kasutamine juhul, kui üliõpilastel kaob vajadus kulutada õpiaega töötamisele.

Tagasi üles