Raamat teeb maja kuulsaks

Olev Remsu (64) kinnitas, et on elanud majas Marja 10. Praeguseni on säilinud maja toonane välimus ja ka sisemus üsna suurel määral. Pime trepikoda ei ole näinud remonti oma pool sajandit. Maja tagumine ots on aga lausa eluohtlikult viltu. Foto: Kristjan Teedema

Marja tänavas on mitu maja, mis on omalaadse supilinliku aguliarhitektuuri musternäited. Ühe neist teeb eriti kuulsaks Olev Remsu hiljuti trükist tulnud romaan, mis on jäädvustanud Supilinna elu 1960. aastate algul.

Remsu raamatu «Supilinna poisid» peategelane on varases murdeeas noormees, kelle kodu on majas Marja 10. Selles ja üle tee majades elab Kolla sõpru ja tuttavaid.

Korteris number 4 kogeb Kolla oma eakaaslase Mallega oma esimesed suuremad erootilised elamused. Malle isa Elmar on autojuht, kes veab puuküttel veoautoga mööda linna poode laiali kaupa ja ehitab maja hoovis juhuslikult kätte saadud osadest sõiduautot.

Värvikad tüübid

Kolla elus liigub ringi värvikaid tüüpe. Nende hulgas on vanglatätoveeringutega Krill ja altkäemaksumaias militsionäär, keda hüütakse Supilontruseks.

Väga tähtsal kohal on Remsu raamatus Emajõgi ja raudtee. Nimelt on Kolla spordipoiss, kellelt loodetakse tulemusi sõudmises. Seesama jõgi tungib aga ka kevaditi keldrisse ja tuppa, isegi majja nr 10, mis asub suhteliselt kõrgel.

Raudtee tuleb «Supilinna poistes» jutuks siis, kui Kolla läheb koos oma vedurijuhist isaga depoosse. Ta teeb kaasa reisi Petserisse. Nii nagu toona kombeks, käib vedurijuhtimise ajal ning enne ja pärast kõva viinavõtt.

Remsu on Kolla-nimelist tegelast kasutanud varemgi. «Musketäride muundumised» (2008) vaatleb seda noormeest ja aega tema ümber viis-kuus aastat hiljem. Kolla on sealgi tubli sõudesportlane.

Muide, vähemalt ühes Remsu varasemas teoses on peategelane samuti sama ala lootustandev tegija – Artur «Homses karikakras» (1976). Ja romaani «Lapsepõlvest Malleta» (1981) nimitegelane on ilmselt värskeima raamatu Malle nimekaim.

Trükivärske «Supilinna poisid» on autor liigitanud mälestusromaaniks. Selle seiklused ja sekeldused on kirja pandud nii, nagu need oleksid päris tõesti juhtunud. Remsu on muundanud Kolla justkui võimsaks prožektoriks, millega valgustada 1960. aastate elusid ja olusid, ning toob need niimoodi selgesti lugeja vaimusilma ette.

Tekkis vastupandamatu soov minna majja Marja 10 küsitlema sealseid elanikke, kui palju nad Remsut omast ajast mäletavad.

Majas Marja 10

Tänaval puhastas oma autot keegi kaunis naine. Remsust selle maja elanikuna ei teadnud ta midagi, sest on selleks liiga noor.

Teisel korrusel, trepist üles minnes paremat kätt tegi ukse lahti hallipäine naine, kes on samuti selles majas elanud vähem kui kümme aastat. Kedagi teist ei juhtunud tol õhtul kodus olema.

Autorilt küsimisel selgus, et «Supilinna poistes» on nii ajaloolist tõde kui ka väljamõeldist.
Remsu sõnul on tema uusim teos «belletriseeritud memuaarid, memuaarid, nagu on meeles kirjaniku fantaasiarikkas mälus».

«Ise käisin oma kööktoas Marja 10–8, koputasin lihtsalt, avati, ütlesin, et mina elasin siin kauges minevikus, lasti sisse ning ajasime mõne sõna juttu,» lisas Remsu. «Kui ma ei eksi, siis sealsed elanikud teadsid, et selles korteris on varem elanud keegi kirjatsura.»

Raamat

Olev Remsu, «Supilinna poisid. Mälestusromaan»,
toimetanud Asta Põldmäe,
kujundanud Margit Randmäe,
kirjastus Tänapäev, 2012, 392 lk.

Esitlus on 13. märtsil kell 18.30 Tartu kirjandusmajas, kõnelevad autor ja Hannes Varblane.