E, 30.01.2023

Gümnaasium jäi katki, töö ka ei sobinud. Ma mõtlesin, et mul pole tulevikku

Egeli Raudmäe
, ajakirjanik
Gümnaasium jäi katki, töö ka ei sobinud. Ma mõtlesin, et mul pole tulevikku
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Grete Kull rääkis oma teekonnast vaimse tervise muredega avalikult, et aidata teisi noori, kellel on elus keerulised ajad.
Grete Kull rääkis oma teekonnast vaimse tervise muredega avalikult, et aidata teisi noori, kellel on elus keerulised ajad. Foto: Sille Annuk

Grete Kull on tavaline aktiivne 18-aastane Tartumaa noor. Ta on mitme taskuhäälingu eestvedaja, talle on alati korda läinud noorte ja lastega seotud teemad ning ta on osalenud muljet avaldavalt paljudes noorteprojektides.

Siiski pole elu alati see, mis kõrvaltvaatajale võib paista. «Ma olen väga pikalt arvanud, et ma võibolla ei ole vajalik, ma ei ole väärtuslik,» rääkis Grete tundest, mis käis temaga kaasas kaua. «Mul oli väga keerukas ja valus lapsepõlv.»

Ka pole talle võõrad vaimse tervise mured juba varasest east. Eelmise aasta lõpus kulmineerus see kõik perioodiga, kus ta tundis, et enam edasi ei oska ega suuda ning polnud ka kindel, kas üldse tahakski. «Eelmise aasta aasta lõpus ja selle aasta alguses oli mul väga tugev tunne, et ma ei kuulu siia,» kirjeldas Grete oma tundeid ajal, mida kutsub suureks mustaks auguks.

Millelgi polnud mõtet

Selleks ajaks ei käinud Grete tööl ega koolis. «Ma mäletan väga hästi, kui läksin ühe aineõpetaja juurde ja ütlesin, et ma ei saa konsultatsioonis osaleda, sest pean psühholoogi juurde minema. See käik oli mulle väga oluline. Õpetaja ütles selle peale, et pean valima kas tervis või kool,» rääkis Grete. «Sellel hetkel mõtlesin küll, et kuhu ma olen sattunud.»

Gümnaasiumis käis Grete ainult aasta, sest järgmise kooliaasta eel tundis, et ta ei taha sinna tagasi minna. «Kooli poolt oli hästi negatiivne suhtumine, et tervis ei ole üldse tähtis,» selgitas ta.

Esimesse gümnaasiumiaastasse jäi ka suitsiidikatse. «Ma ei näinud oma elul mõtet, ma tundsin, et see on ainus väljapääs,» ütles Grete. Seetõttu ei jõudnud ta ka pikalt kooli ning tegemata tööde hulk aina kuhjus, suuremaks, kui üks noor katkine hing seda kanda jaksaks. «Ma oleks pidanud neid tegemata töid augustis hakkama edasi tegema, kuid siis sain aru, et ma ei taha. Tahtsin võtta aega iseendale ja keskenduda oma tervisele, et oleks parem.»

Teise inimese probleeme ei tohiks pisendada ning tuge tuleks pakkuda ka siis, kui probleeme ise lahendada ei oska, ütles nüüd teisi noori aitav Grete Kull.

Võtnud dokumendid koolist välja, tundis ta entusiasmi, et saab lõpuks elada iseseisvat elu, nagu ta oli juba lapsest saadik unistanud. «Siis läksin tööle, käisin tööl kaks ja pool nädalat. Siis võtsin haiguslehe, naasin kuu aja pärast tööle ning peale seda võtsin taas haiguslehe ja sinna see jäigi,» rääkis Grete. Ka tööl käimine ei toonud talle meelerahu.

«Ma mõtlesin, et mul ei ole väljapääsu, et mul ei ole tulevikku,» kirjeldas ta tundeid, mis teda koduseinte vahele aheldasid. «Täditütar oli sel ajal ainuke inimene, kelle kohta ma tundsin, et ta võib minu juures olla ja vaadata, et ma ei teeks endaga midagi.»

Aga ka kõige tumedamatel hetkedel jätkas Grete aktiivset elustiili ning hoidis oma probleemid teiste eest varjus. «Mõte selle taga oli see, et kui ma ei räägi, siis mul on kergem ära minna, endaga midagi teha,» selgitas ta ning lisas, et ei soovinud hoida kinni asjadest, mis takistaks tal jäädavat lahkumist.

«Siiski ei ole ma suutnud nendest asjadest lahti lasta,» sõnas ta. «Isegi mustas augus olles ütlesin tihti endale, et okei, ma teen selle tegevuse ära ja siis on kõik. Ning nõnda sa eladki nädalast nädalasse, ühest tegevusest teise, kuniks lõpuks mõistad, et olukord on hoopis paremaks läinud.»

Oskus märgata

Alles hiljem tagasi vaadates mõistis Grete, et oli oma musta augu perioodil NEET-olukorras ehk siis noor, kes ei õpi ega tööta. Aga siis ei osanud ta seda näha ega teadnud, et on olemas tugisüsteemid.

Grete toonitas, et olukorras, kus valgust tunneli lõpus ei paista, vajab iga noor tuge. «Esimene asi on leida usaldusväärne täiskasvanu, see võib olla ükskõik kes, näiteks ema, õpetaja, noorsootöötaja või koolipsühholoog,» ütles ta. «Su ümber kindlasti on see inimene, pead lihtsalt ära tundma, kes see on.» Grete jaoks osutuks selleks inimeseks sõbranna, kellele ta sai rääkida oma muredest ja kes oli talle toeks.

Siiski tõstis ta esile, et ääretult oluline on ka see, kuidas usaldusväärne inimene mure vastu võtab. «Tuleb öelda, et ma ei ole professionaal, aga ma kuulan su mure ära ja aitan sul leida lahendusi. Suunata sind kellegi juurde või leida mingi koht, kust saada abi,» selgitas Grete. «Teise inimese probleeme ei tohiks pisendada ning tuge tuleks pakkuda ka siis, kui probleeme ise lahendada ei oska. Ka tuleks osata märgata ohumärke – väga paljud noored muutuvad kinniseks. Ei räägi enam, ei taha midagi teha.»

Oma musta augu ajal tuli Gretel idee luua vaimse tervise klubi. Ta tahtis pakkuda noortele seda, millest ise puudust tundis: aega ja kohta, kus noort toetatakse ja kus ta tunneb end hästi. Klubi kujutab endast organiseeritud loomingulist tegevust, mis on noorele tasuta. Grete on vaimse tervise teemadel palju lugenud ja uurinud, kuid paljuski toetub ta ka enda läbielatule. «Mul on väga palju kogemust ja sellist pagasit, mida pole enamikul minuealistel. Tahan maailma muuta ja ma näen, et ma saan seda teha,» ütles ta.

Kuidas aidata?

Et aidata noori, kes on samas olukorras, nagu tema aasta alguses oli, on Grete meelest parim lahendus aktsepteerida noore enda valikuid. «Õppida saab alati ja töötada ka. Tähtis on see, et teed, mida sa tahad ja mida sa tunned enda sees. Tuleb leida enda jaoks need asjad, mis päriselt annavad sulle hea tunde,» selgitas ta.

Kuigi nüüd on Grete oma kõige tumedama perioodi seljataha jätnud, pole tema vaimse tervise mured lõppenud. «Ma pole veel terve, aga olen sinnapoole teel ja olen palju targem oma vaimse tervise asjus. See ongi igati okei, et su teekond on täis tõuse ja mõõnasid.»

Oma lugu jagas ta selleks, et ehk annab see kellelegi teisele lootust, et elu võib minna paremaks. «Kui kas või üks noor saab minu kogemusest või nõuandest eneseteadlikumaks või julgust abi küsida, on see minu jaoks väga suur asi,» sõnas Grete.

Aitab mõistmine ja toetus, mitte hukkamõist

Kristi Liiv
Kristi Liiv Foto: Jaak Jänes

Sügisel tehtud seire käigus ilmnes, et Tartumaal on 1209 noort, kes ei õpi ega tööta. Selliseid noori kutsutakse NEET-olukorras noorteks (inglise keeles not in education, employment or training). Et pakkuda neile tuge ja abi, on käima lükatud Noortegarantii tugisüsteem, mis aitab noorel oma suunda leida.

Põhjusi, miks noored ei õpi ega tööta, on erinevaid. Mõnel on kool pooleli jäänud, sest eriala ei sobinud, mõnel on kool küll lõpetatud, aga pole kindlat sihti silme ees.

Põhjusi on veelgi, kuid väga paljudes lugudes on läbivaks jooneks vaimse tervise mured. «Enamasti ärevus ja depressioon, mis sageli ei ole väga selgelt väljendunud, ja nad ei saa ise täpselt arugi, mis neil viga on,» selgitas Elva valla Noortegarantii juhtumikorraldaja Kristi Liiv.

Et noori rajale tagasi aidata, tuleb neile läheneda individuaalselt. «Mõnel on vaja psühholoogi, teisel kõigepealt psühholoogi ja siis mingit teist teenust,» märkis Liiv. Teised teenused, mida noortele pakutakse, on näiteks tööpraktika, võlanõustaja ja tugi autojuhiloa tegemiseks.

Need on tavalised noored, kes vajavad tuge, et saada üle oma probleemidest. «Kui suhtled nendega, siis näed, et nad on väga mõistlikud ja toredad inimesed,» rääkis Liiva.

Ta lisas, et kui noor on niigi keerulises olukorras, siis hukkamõistmine ja ülereageerimine lähedaste poolt ei pruugi aidata, vaid tuleb proovida mõista ja toetada.

Noortegarantii tugisüsteemiga on liitunud 73 omavalitsust ning see on mõeldud 16–29-aastastele, kes ei õpi ega tööta ning tunnevad, et vajavad tuge. Noor otsustab ise, kas ta kasutab Noortegarantii tugisüsteemi võimalusi. Tal on õigus paluda, et temaga enam ühendust ei võetaks.

EGELI RAUDMÄE

Märksõnad
Tagasi üles