MEENUTUSTE SARI ⟩ Irja Lutsar: moodsa aja pandeemia ja lappav kommunikatsioon

Foto: Lii Ranniku illustratsioon

Koroonaviiruse kaks kurvilist aastat: mida oleme õppinud ja mis ootab ees. Sarja 20. osa.

​Tänapäeval on paratamatu, et igas kriisis on lisaks ekspertidele eesliinil ajakirjandus. Ning loomulikult ka sotsiaalmeedia arvamusliidrid oma hirmude, kogemuste ja julgusega. Koroonapandeemia ajal tekkis uus fenomen: teadustulemused ilmusid esmalt sotsiaalmeedias ning alles siis läbisid retsenseerimise. Uudis oli ammu oma elu elama hakanud, enne kui eksperdid said hinnata selle kvaliteeti.

Kriis vajab selgelt kommunikatsiooni – sellega nõustub nii tädi Maali kui ka ajakirjandusprofessor. Enamik meist nõustub ka, et koroonapandeemia ajal oli kommunikatsioon segane. Kergem on vahendada meeldivat kui ebameeldivat uudist. Meeldivat oli aga pandeemia ajal vähe.

Kuidas aga vahendada sõnumeid asjade seisust, kui teadmatust on rohkem kui teadmist, kui info muutub tundidega, mitte päevade või kuudega? Ekspertidele sai ruttu selgeks, et kriisi lõpp pole lähedal ning tegelikult ei tea keegi, millal kriis lõpeb. Eksperdid teadsid, et minna võib nii, aga sama hästi ka naa. Polnud siis ime, et ekspertide soovitused erinesid ning muutusid pandeemia arenedes. See olukord soosis hobiviroloogide ja -epidemioloogide teket. Üks teadlane ütles väga tabavalt, et mitteekspertidel on kerge, sest neid teadmised ei sega. Lõpuks olidki tavainimese jaoks soovitused segased ning kaootilises kommunikatsioonis süüdistati – mõnikord ka õigustatult – eksperte, mitte aga neid, kes oma kindlas kõneviisi esitatud arvamusega pinnale kerkisid. Viimaste vahendamises mängis meedia olulist osa.

Kõige hullem oli kevad 2021. Mõned ajakirjanikud tulid järeldusele, et uue laine tingis see, et eksperdid magasid maha viiruse alfavariandi ilmumise. Andmed ent viitavad selgelt, et iga uus variant esialgu hiilib ning siis muutub nädala või kahega domineerivaks (seda on näha Eestis genotüüpide vaheldumise jooniselt). Kui ühel nädalal oli alfa 20 protsenti ja järgmisel 80 protsenti, ei tähenda veel, et magati maha.

Oli selge siis ja nüüd veel enam, et uusi viirusevariante mingid meetmed ära ei hoia. Siis oli selge ka see, et lisameetmeteta nakatumist piirata ei saa, sest elanikkonna immuunsus oli väike ja vaktsiine veel nappis. Teadusnõukoda soovitas piirata inimeste liikumist, aga selle kehtestamisega tookordne valitsus viivitas mitu nädalat. Paratamatult kaasnes segane kommunikatsioon.

Eriti lappama läks kommunikatsioon siis, kui algas vaktsineerimine ning elanikkonna ootused ja vaktsiinide nappusest tingitud võimalused lahknesid. Lisaks ümbritses vaktsiine teadmatuseloor. Esialgsetest uuringutest teadsime, et vaktsiinid on tõhusad, andmed olid siiski piiratud ja lühikesest ajaperioodist. Tavaolukorras oleks uuringud kestnud palju pikemalt, kuid ühiskondlik surve vaktsiine turule lasta oli ülisuur.

Defitsiit aga toob tüli majja. Eesti alustas vaktsineerimist eakatest ja teistest riskirühmadest, sh meditsiinitöötajatest. Esiti oli usk suur, et vaktsiinid lõpetavad pandeemia. Raske oli leppida, et nooremad inimesed ei saa kohe vaktsiini. Siis aga hakkas kiirelt levima arvamus, et vaktsiinid kaitsevad raske haiguse eest ja pidurdavad viiruse ringlust. Asjaolu, et vaktsiinide üliharvad, kuid väga tõsised kõrvalnähud esinevad just noormatel inimestel, püüti igati pisendada. Meedia suundus valdavalt toetama kogu elanikkonna vaktsineerimist ning esialgu valitud strateegia, eakad kõigepealt, kippus lagunema.

Kogu pandeemia jooksul on meedia üldine foon vaktsineerimise korralduse suhtes olnud negatiivne. Mõneti arusaadav, sest vaktsiine ei jätkunud, nende transport oli tüsilik, need, kellele vaktsiin ennekõike vajalik oli, keeldusid sellest, teised, kes soovinuks, ei saanud vaktsiini piisavalt varakult. Õnnetud olid kõik. Defitsiidi olukorras esines ka nihverdamist, sealjuures nn eliitvaktsineerijad oli vaid jäämäe tipp.

Ilmselt ei saa me kunagi vastust küsimusele, kuidas mõjutas negatiivne meediafoon vaktsineerimist ning kui paljud kahtlejaid ei tahtnud end siduda negatiivsega asjaga. Teame, et Briti meedia otsustas vähemalt esialgu vaktsineerimisprotsessi rahule jätta. Briti vaktsineeritus polnud lõppkokkuvõttes halb.

Kindlasti polariseerus meedia ka piirangute asjus. Oli ajakirjandusväljaandeid, mis olid piirangute vastu, kuid enamasti küsiti pigem, miks piiranguid veel kehtestatud pole. Siin peab küll kriitiliselt vaatama ekspertide, mitte ajakirjanduse otsa. Isegi ajal, mil hoogsalt levis juba valdavalt kerget haigust põhjustav viirustüvi, jälgis kogu Euroopa varasemaid mõõdikuid. Mis siis sellest, et terve Euroopa kaart tumepunaseks värvus ja riigid liikusid avamise, mitte sulgemise poole. Tavainimene ei saanud lõpuks enam millestki välja lugeda, kuidas tema siis käituma peaks.

Loe ka sarja eelmist osa.