Lemmit Kaplinski: Rahutu kultuurirahvas ja eelarve õrn tasakaal

Lemmit Kaplinski Foto: Sille Annuk

Tartu läheb 2023. aastale vastu eelarvega, milles peegeldub kõik see, mis meid viimastel aegadel saatnud ja mis tulemas. Oma korrektiivid on teinud igas valdkonnas pikk koroonaviiruse periood, mille mõjud avalduvad nii toimetulekus, vaimse tervise valdkonnas kui kultuuriasutuste alles taastuvates külastajaarvudes. Paljuski on eelarvet kujundanud Venemaa võigas agressioon Ukraina vastu ja sellega seotud hinnatõusud, põgenikelaine ja vajadus mõelda senisest enam julgeolekukriisidega hakkama saamisele kohalikul tasandil.

Oma mõju on kindlasti ka alles sel aastal ametisse asunud vabariigi valitsuse soovil pakkuda kiireid lahendusi põletavatele probleemidele palkadest kuni energiahindadeni. Novembri keskel Tartu linnavolikogule edasiseks arutamiseks esitatud linnaeelarve on õhkõrn tasakaalupunkt kõigi nende teemade vahel, unustamata sealjuures kõige peamist – avatud ja uuendusmeelse, targa ja tarmuka Tartu linna igapäevast arengut.

Nii nagu Tartus tavaliselt, on eelarve paljuski kultuuri ja hariduse nägu. Kõige suurema jälje nii linna kulude kui tulude poolele on jätnud riigi otsus tõsta õpetajate miinimumpalka tuleval aastal pea 24 protsenti ehk enam kui 300 euro võrra. Kooliõpetajate palgaraha, kokku üle 33 miljoni euro, laekub meile riigieelarvest, on ju haridus Eestis tasuta ja seega riigi rahastada.