Balthasar Russow kirjutab oma kroonikas ka reetlikest tartlastest

Jüri Kivimäe sirvib Balthasar Russowi kroonika tõlke värsket väljaannet, mille on kujundanud Andres Tali. Foto: Madis Veltman

Liivimaa sõja ajaloo üks tähtsaimaid allikaid on Balthasar Russowi «Liivimaa provintsi kroonika», mis ilmus äsja ajaloolase Jüri Kivimäe uues tõlkes ning tema põhjalike kommentaaridega. Selles on mõndagi lugeda omaaegse Tartu ja tartlaste kohta.

Jüri Kivimäe, kui suure osa moodustavad Russowi kroonikast, mille esimene trükk ilmus 1578. aastal Rostockis, Tartuga seotud kirjapanekud?

Tartu ei ole «Liivimaa provintsi kroonikas» kesksel kohal. On väga võimalik, et Russow ise kunagi Tartus ei käinudki, kuid tal on huvitavaid teateid ja kirjeldusi, mida kuskilt mujalt õieti ei olegi lugeda.

Näiteks on väga huvitav kirjeldus detailide osas sellest, kuidas 1556. aastal tuleb Vene saadik Kelar Terpigorev Tartusse. Kellelt Russow need üksikasjad kuulis või kust ta need luges ja kirja pani, on teadmata. Samal ajal oli Tartus kroonik Franz Nienstedt, kuid need 1556. aasta asjad tal puuduvad.

Miks jättis Russow oma kroonika teisest trükist (see ilmus samuti 1578. aastal, kolmas aga 1584) välja lõigu, milles on vihje Tartu piiskopi Hermann II Weseli reetlikkusele suhtlemises moskoviidi ehk Moskva tsaaririigiga ning mille teie olete nüüdsesse tõlkesse tagasi pannud?

Probleem on selles, kas Russow tsenseeris ennast ja miks ta seda tegi.

Piiskopi lugu on korruptsioonimaiguline, ta oli jõukas mees, eelmine piiskop oli aga raisanud Tartu piiskopkonna raha ära. Lõpuks tulevad otsesed vihjed selle peale, nagu tartlased oleksid oma linna venelastele kätte mänginud – mis kindlasti ei vasta tõele. Kahtlusi reetmises ja äraandmises leidub Russowi kroonikas teisigi, selline on ka Tartu langemise lugu 1558. aasta juulis. Praegusesse tõlkesse panin Hermann II Weseli loo nurksulgudes tagasi. See on oluline koht.

Kas on teada, et mõni Tartuga seotud isik reageeris kroonika kirjapanekutele Russowi eluajal?

Kõrges ametis olnud mees, Tartu stifti foogt Elert Kruse pidi minema Moskvasse raha ja saatkonnaga, aga põgenes Läänemaale. Pärast läks ta ühe teise liivimaalase, Johann Taubega Ivan IV teenistusse. Elert Kruse on kirjutanud Russowi kroonika esimesele väljaandele vastukirjutise. Ta saatis selle kroonikust Riia raehärrale, varem Tartus kaupmehena tegutsenud Franz Nienstedtile.

«Liivimaa provintsi kroonika» värske tõlke esikaas. Foto: Repro

Tänavu oktoobri keskel müügile tulnud paksu ja kalli «Liivimaa provintsi kroonika» tiraaž oli novembri alguseks läbi müüdud ning kirjastus laskis trükkida lisatiraaži. Kuidas kommenteerite selle teose nii head vastuvõttu?

Ma ei oska lõpuni seletada, mis juhtus selle väljaandega, aga selge on see, et raamatu kujundus Andres Talilt on väga teistsugune, kui enamikul Eestis kirjastatud ja trükitud raamatutel. Seda esiteks.

Teiseks on see, et sellesarnaseid raamatuid, mis rahuldaksid ajaloohuvi laiemas ulatuses, on siiski vähe ilmunud. Ja muidugi ka see, et jõulud pole kaugel ja inimesed tahavad kingitusi teha. Veel on võimalik öelda niimoodi, et mälestus Jaan Krossi romaani «Kolme katku vahel» lugemisest on mõnel inimesel veel olemas või ähmaselt olemas, ja nüüd äkki tuli Russow ise päevakorrale.

Umbes samamoodi oli Russowi esimese väljaande tiraažiga 1578, mis müüdi kiiresti läbi, ja Liivimaa sõda siis veel käis. Praegu, kui ilmus Russowi kroonika uus kommenteeritud tõlge, käib samuti Euroopas sõda. Lugejaskonnal on siiski mingi ettekujutus ja teadmine, millest Russow jutustab, ja see haakub praeguse aja ja päevakajaliste uudistega.

«Liivimaa provintsi kroonikasse» kätketud kirjapanekutest, mis on seotud Tartuga, ja Vene vägede julmustest siinsete elanike kohtlemisel on lugeda homse, 2. detsembri Tartu Postimehe rubriigis «Tartu tulemine».