Egeli Raudmäe: läbi lume sahiseva

Egeli Raudmäe Foto: Kristjan Teedema

Olgu kohe ära öeldud, et mulle väga meeldib lumi. Mulle meeldib, kuidas see pimedad hommikud ja veel pimedamad õhtud veidikenegi helgemaks teeb. Rõõmsad lapsed kelgumäel ja lumes hullavad neljajalgsed teevad mu südame soojemaks kui miski muu. Siiski ei salli ma üldse seda, kui ma pean sellel samal pimedal hommikul läbi lume just nimelt sumpama, et tööle jõuda, sest puhtaks on lükatud ainult sõiduteed.

Juba aastaid olen märganud, et autoteed roogitakse puhtaks tundidega, maksimaalselt päeva või kahega. Kuid kõnniteid lumest puhtaks lükkama ei kiirusta keegi. Tegelikult teeb kohe kurvaks, kui pea ainukene normaalne koht, kus kõndides pole pidevat lumes kahlamise tunnet, on ületades autoteed. Nende üksikute tõesti puhaste meetrite jooksul jõuab korra hinge tõmmata ja saapailt suurem lumi lahti klopsida. Ülejäänud teekonnal on pidevalt pind, millel pooleldi kinnine ja pooleldi lahtine lumi, mis jala all ei tundu kuigi kindel.

Igal aastal juureldakse sellesama teema kallal täpselt nii kaua, kuni probleem ise ära kaob.