T, 31.01.2023

Vene mees kasvas ukrainlaseks ja asus Eestis toetama naiskodukaitset

Aime Jõgi
, ajakirjanik
Vene mees kasvas ukrainlaseks ja asus Eestis toetama naiskodukaitset
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vitaliy Sergeechevi ütleb, et elus ilma õnneta ei saa. «Kui oled hetkes, siis alati ei tea ju, kuhu see viib,» räägib ta. «Pärast vaatad tagasi ja mõtled, see oli saatus.»
Vitaliy Sergeechevi ütleb, et elus ilma õnneta ei saa. «Kui oled hetkes, siis alati ei tea ju, kuhu see viib,» räägib ta. «Pärast vaatad tagasi ja mõtled, see oli saatus.» Foto: Sille Annuk

Vitaliy Sergeechev on sündinud ja üles kasvanud Peterburis. Ta vanemad elavad seniajani seal, aga Vitaliy ise ei seosta end enam Venemaaga, ei pea end isegi venelaseks mitte. Kui ta võõrale ennast tutvustab, siis alustab sellest, et on Ukraina kodanik.

Ukraina kodanikuks sai Vitaliy tänu oma vanaisale Volodõmõrile, kes oli pärit Poltava lähedalt. See on piirkond, mis asub Kesk- ja Ida-Ukraina vahel ning kust vanaisa lahkus juba pärast kooli lõpetamist. Vitaliy mäletab aga hästi neid lapsepõlvesuvesid, mil nad Peterburist kogu perega oma Ukraina sugulastele külla sõitsid.

Vitaliy Sergeechev kolis Eestisse 2018. aastal, eesmärgiks saada Eesti ülikoolist magistrikraad. Ta oli varem siin käinud mõnel põgusal reisil, keelt ei osanud. Aga kuna peterburlasele on kaks lähimat välisriiki Eesti ja Soome ning Vitaliyl oli kindel plaan Venemaalt lahkuda, siis valis ta Eesti, sest siin oli vene keelega kergem sisse elada. Mainori ettevõtluskõrgkoolis leidis ta ka venekeelse õppekava.

«See ei pea olema nii, et kes on sinu vanemad, et siis see oled ka sina,» ütleb Vitaliy. «Rahvuse määramine on eneseteadvuse küsimus nagu soo või usu määramine... Minu jaoks tähendab rahvus sidet maaga.»
«See ei pea olema nii, et kes on sinu vanemad, et siis see oled ka sina,» ütleb Vitaliy. «Rahvuse määramine on eneseteadvuse küsimus nagu soo või usu määramine... Minu jaoks tähendab rahvus sidet maaga.» Foto: Sille Annuk

Poolteist aastat hiljem rääkis Vitaliy eesti keelt soravalt. Üks sõber oli talle nõu andnud, et uue keele õppimisel on väga kasulik hakata selles keeles mõtlema. Muidugi, eesti keeles mõtlemiseni läks Vitaliyl veel natuke aega...

Kõigepealt pani ta end kirja eesti keele intensiivkursustele, õppis väsimatult neli kuud ühtejutti. Oli nii püüdlik, kui sai. Lõpuks armus oma eesti keele õpetajasse, ja kuna see tunne ei läinud üle, siis nüüd on nad abielus. Vitaliy räägib eesti keeles, mõtleb eesti keeles, kirjutab eesti keeles, töötab eesti keeles. Eesti sõbrad kutsuvad teda Villuks.

Vitaliy Sergeechev imestab, kuidas asjad ta elus muudkui juhtuvad. Sel sügisel sai temast ka naiskodukaitse toetajaliige, ja ta naisest naiskodukaitsja.

Teadlik kodanik

Naiskodukaitse korraldab nimelt igal aastal ohutuse ja turvalisuse laagrit «Ole valmis!» neile naistele, kes organisatsiooni ei kuulu. Laagris jagatakse teadmisi ja praktilisi võtteid esmaabist enesekaitseni. Kõik saavad end proovile panna ning kõik tegevused on jõukohased igas vanuses ja füüsilises vormis naistele.

Just sellisesse laagrisse igatses ta abikaasa minna ning pani end varakult kirja. Nad olid omavahel kokku leppinud, et kui naisele seal laagris meeldib, siis liitub ta organisatsiooniga. Ja kuna Vitaliy kaitseliidu liikmeks astuda ei saa, sest tal ei ole Eesti kodakondsust, aga naiskodukaitse toetajaliikmeks saab, kuna seda välismaalased võivad, siis hakkab Vitaliy toetajaliikmeks.

Vitaliy oli õppides nii püüdlik, kui sai. Lõpuks armus eesti keele õpetajasse ära, ja kuna see tunne ei läinud üle, siis nüüd on nad abielus.

Kui Vitaliy oma naisele laagrisse järele sõitis, võttis naine ta vastu suure rõõmuga, käes kaks avaldusevormi.

«Naljakat ei ole siin midagi,» ütleb Vitaliy. «Naiskodukaitse tegevusvaldkonnad on palju laiemad kui kaitseliidul.» Ning Vitaliy räägib, kuidas naiskodukaitse toetub kolmele sambale ning et kõige esimene sammas on olla teadlik ja oskuslik kodanik. Miks tema ei võiks olla see teadlik ja oskuslik kodanik, kuna maailm on varasemast palju ebakindlam.

Vitaliy eenutab, et juba 2014. aastal pärast Krimmi annekteerimist ja Donbassi isehakanud rahvavabariikide teket hakkas ta Ukraina tuleviku peale mõtlema rohkem kui kunagi varem. Mure selle riigi pärast kasvas.

Rahvus on side maaga

Pärast Venemaa uue, suure agressiooni algust tunneb Vitaliy, et tema suhetesse Peterburis elava pere ja sugulastega on tekkinud mõrad. Teisalt, just sõja tõttu on Vitaliy leidnud üles terve hulga Ukraina sugulasi, kellega nüüd sotsiaalvõrgustikes suhtleb. Pikisilmi ootab ta võimalust, mil sõda lubaks tal neile külla minna.

«See ei pea olema nii, et kes on sinu vanemad, et siis see oled ka sina,» ütleb Vitaliy. «Rahvuse määramine on eneseteadvuse küsimus nagu soo või usu määramine... Minu jaoks tähendab rahvus sidet maaga.»

Kuidas saab inimene oma vanematest lahti öelda? Vitaliy seda nii ei taju. Ta tunneb, et seisab õige asja eest. Ja ei saa öelda, et ta oma vanematega üldse ei suhtle, nad vahetavad interneti teel lauseid. Aga nad ei räägi, nad ei helista, sest poliitilised teemad on tekitanud liiga palju vaidlusi.

Nagu öeldud, sai Vitaliy Ukraina kodanikuks tänu oma vanaisale, Vene passist loobus ta kahe aasta eest.

Vanaisaga rääkis Vitaliy viimati 20. märtsil, see oli vanaisa 85. sünnipäev. Ukrainas sõda kees... Käis neljas nädal.

«Ja poole lause pealt hakkas vanaisa rääkima minuga ukraina keeles,» meenutas Vitaliy. «Ma ju midagi oskan ukraina keeles... Ja me rääkisime. See jäi meie viimaseks kõneks, kuu aja pärast vanaisa suri.» Viimane mälestus vanaisast on talle eriti kallis, see jääb alatiseks temaga.

Vitaliy elab Tartus, räägib ja mõtleb eesti keeles.
Vitaliy elab Tartus, räägib ja mõtleb eesti keeles. Foto: Sille Annuk

Vitaliy elab abikaasaga Tartumaal, töötab kohtutäituri büroos. Vitaliy naine on olnud õpetaja 2008. aastast alates ja arvab, et kui inimene tõsiselt tahab keelt selgeks saada, siis see on võimalik.

Vitaliy oli otsustanud, et loob endale uue elu eestikeelses Eestis, ja motivatsioon viis ta kiiresti sihile. Ta alustas sellest, et tegi eesti keele kursusel ära kõik kodutööd, asus kohalikku meediat jälgima, vaatas Eurovisiooni eestikeelsete subtiitritega. Lõpuks harjutas end eesti keeles mõtlema. Põhjus, miks paljudel välismaalastel keeleõpingud ei edene, on ta õpetajast naise sõnul see, et kodus räägitakse mugavusest edasi ikka oma keeles.

Lõpuks räägib Vitaliy taas Ukrainast, rõhutab seda, kuidas ta ei saa neutraalne olla. «Ma ei tea, kas minu venelastest sugulased seda mõistavad. Aga ma loodan, et ükskord saame kõigest rääkida,» ütles ta. «Siis, kui Ukraina on võitnud.»

 

Naiskodukaitsja Monika Ristisaare sõnul vaatavad inimesed ükskõik mis kriisi korral üha kindlamalt naiskodukaitsjate kui asjatundlike ja usaldusväärsete abiliste poole.
Naiskodukaitsja Monika Ristisaare sõnul vaatavad inimesed ükskõik mis kriisi korral üha kindlamalt naiskodukaitsjate kui asjatundlike ja usaldusväärsete abiliste poole. Foto: Erakogu foto

Vabatahtlikkuse kirg on nakkav

Naiskodukaitse Tartu ringkonnas on 495 liiget ja 34 toetajaliiget. Eestis on kokku 3746 naiskodukaitsjat ja 196 toetajaliiget, kellest mehi on 40.

Toetajaliige saab osaleda kõikidel väljaõpetel ja üritustel nagu tegevliigegi, kuid ta ei saa kuuluda sõjaaja ning valitavatele ametikohtadele. Toetajaliige aitab kas oma tegudega või rahaga, kas oma töökoha või õpitud eriala kaudu.

Tartu ringkonna naiskodukaitsja Monika Ristisaare sõnul on naiskodukaitse populaarsus ja liikmeskond hüppeliselt kasvanud. «Inimesed otsivad viise, kuidas oma riigile selles kriisis kasulik olla, soovivad saada teadmisi ja oskusi turvalisemaks eluks ning seeläbi ka oma ärevust vähendada,» rääkis ta. «Paljud on öelnud, et on just pärast Venemaa suuremahulist sissetungi Ukrainasse mõistnud, et liituda tuleb kohe, mitte siis, kui kool lõpetatud, lapsed suured, maja valmis ... »

Monika Ristisaare sõnul on naiskodukaitsjad juba harjunud sellega, et ükskõik mis kriisi korral vaatavad inimesed üha kindlamalt naiskodukaitsjate kui asjatundlike ja usaldusväärsete spetsialistide poole.

Juba alates märtsist toetasid naiskodukaitsjad koostöös Eesti Pagulasabiga sõjapõgenike turvalist saabumist Eestisse, nad on olnud sõjapõgenike transpordil Poolast Eestisse bussides koordinaatoriteks. Sotsiaalkindlustusameti palvel on nad jaganud psühhosotsiaalset kriisiabi, kuulanud sõjast pääsenute muresid ja aidanud, kus saanud. Politsei- ja piirivalveameti palvel suunanud ja jaganud infot ka põgenike vastuvõtupunktides Pärnus ja Tartus. Löönud kaasa väga paljudes kohalike omavalitsuste ja kogukondade algatustes, kogunud põgenikele vajalikke esemeid, korda seadnud majutuseks ruume.

«Ole valmis!» laager on organisatsiooni mitte kuuluvatele naistele olnud Monika Ristisaare sõnul juba varemalt väga populaarne. 2023. aastal korraldatakse lausa kaks laagrit: esimene juunis Ida-Virumaal ja teine augustis Võrumaal, täpsem info nende laagrite kohta saadetakse laiali kevadel.

«Vabatahtlikkuse kirg on sütitav ja nakkav,» lausus Monika Ristisaar. «Just «Ole valmis!» laagrite järel on inimesed otsustanud naiskodukaitsega liituda.»

Sündmus, kus naiskodukaitsjaid näeb igal aastal suures pildis, on Eesti Vabariigi aastapäeva paraad, mil on väljas naiskodukaitse üksus nii pidulikus kui ka laigulises vormis. AIME JÕGI

Märksõnad
Tagasi üles