Meenutuste sari ⟩ Irja Lutsar: millegipärast püütakse koroonahirmu kunstlikult elus hoida

Viirustel on samasugune õigus nagu inimestel selles maailmas elada. On aeg hakata teiste haigustega tegelema. Foto: Lii Ranniku illustratsioon

Koroonaviiruse kaks kurvilist aastat: mida oleme õppinud ja mis ootab ees. Sarja 19. osa.

Aasta 2022 tundus koroonaviiruse mõttes lootusrikas tulevat. Lääneriikides oli enamik elanikkonnast vaktsineeritud kolme doosiga ja/või Covid-19 juba läbi põdenud. Skandinaavia riigid olid haiguse eemaldanud eriti ohtlike nakkushaiguste nimekirjast, mistõttu kaotati ka enamik piiranguid. Elu oli normaliseerumas ja loodeti, et saame viirusega ilma probleemideta koos elada.

Viirusel oli aga varuks üllatusi. 2021. aasta lõpus ilmus Lõuna-Aafrikas välja viiruse uus, väga kiiresti leviv omikronvariant. Viirus oli ise muutunud, kuid veelgi olulisem oli tema võime vältida omandatud immuunsust. Seetõttu nakatusid nii vaktsineeritud kui ka haigust põdenud. Samas oli omikroni põhjustatud haiguse kulg kergem: kopsude kunstlikku ventilatsiooni vajasid vaid üksikud, haiglaid täitsid viiruskandjad, mitte aga rasked koroonahaiged, ning lastel esinevat tõsist MIS-C sündroomi peaaegu ei ilmnenud. Koroonasuremus oli omikronilaine ajal langenud sarnasele tasemele kui hooajalise gripiga puhul.