Pille Tsopp-Pagan: optimistina loodan perevägivalla kaotamist. Aga realistina?

Pille Tsopp-Pagan Foto: Kristjan Teedema

Neil päevil saab 20 aastat Eesti esimese naiste varjupaiga loomisest. See on paik, mis on vägivalla eest põgenevate naiste ja laste jaoks turvaline uue elu algus. Tartus on viimase viie aasta jooksul toetatud ligikaudu 300 naist aastas, kellest enam kui pooltel on laps(ed). See on märkimisväärne arv inimesi, kes on saanud elult uue võimaluse tänu sellele, et oleme olemas olnud.

Eestis on kogu iseseisvusaja töötatud selle nimel, et siin oleks hea ja turvaline elada. Arusaadav maksusüsteem, heal tasemel kõigile kättesaadav haridus, arstiabi, sotsiaaltöö, päästjad ja politsei. Turvalisus võib tähendada paljusid erinevaid asju ja seisundeid. Näiteks kõigil, kes saavad ja tahavad, on töö, kõigil on kodu soe ning lapsed ja eakad on austatud, kaitstud ja hoitud. Et riik on hästi ja tõhusalt korraldanud vajalikud teenused.

Me oleme palju sellest ka saanud ja juba olemasolev on peamiselt vaja muuta paremaks. Ja paljus pole puudujääv kinni tahtmises, vaid rahas, mida on alati vähem kui tarvis. Õhukeseks otsustatud-riivitud riigis on raha liiga vähe, sinna pole midagi parata. Efektiivsuse investeeringuteks (ehk taustatööde ja andmete töötlemise automatiseerimiseks) raha napib ning hädavajalike ametite esindajad – õpetajad, meedikud, päästjad, sotsiaaltöötajad ja politsei – on tõsiselt alamakstud.