L, 10.12.2022

Keskkond ⟩ Miks me juba ei sõida vesinikuautodega?

Liina Uudelt
, toimetaja
Miks me juba ei sõida vesinikuautodega?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tartu ülikooli keemik Riinu Härmas uurib igapäevatöös perioodilisustabeli kõige esimest ja kergemat elementi vesinikku. «Vesinikust ei saa tulevikule mõeldes üle ega ümber,» toonitas ta.
Tartu ülikooli keemik Riinu Härmas uurib igapäevatöös perioodilisustabeli kõige esimest ja kergemat elementi vesinikku. «Vesinikust ei saa tulevikule mõeldes üle ega ümber,» toonitas ta. Foto: Sille Annuk

Vesinikust ei saa tulevikule mõeldes üle ega ümber, aga seda alles siis, kui on piisavalt taastuvenergiat, millest vesinikku toota, tõdes Tartu ülikooli loodus- ja täppisteaduste konverentsil «Mis värvi on tulevik?» keemiainstituudi keemik Riinu Härmas.

Riinu Härmas, miks me räägime tuleviku energiatootmisele mõeldes vesinikust?

Vesinik on kestliku energeetika jaoks väga huvitav kütus, sest kui kasutame vesinikku, siis tekib lihtsalt vesi, ei teki süsihappegaasi ega muid saastavaid aineid. Seda saab suhteliselt lihtsalt toota ükskõik kus, kui on elektrienergiat ja vett. Nii et me ei ole sõltuvad riikidest, kus on fossiilkütuseid.

Vesinikumajanduse puhul on energiaallikateks tuul, hüdroenergia ja päike ning me toodame jätkusuutlikku elektrit nii palju, et me tarbime seda elektrina, aga jääb ka üle. Võtame taastuva elektri ja vee ning teeme sellest vesinikku. Ning vesinikku saame juba edasi kasutada: kui vaja, siis tagasi elektritootmiseks, kui vaja, siis soojatootmiseks ja ka transpordis või tööstuses. Ning kui oleme vesiniku kütusena ära kasutanud, siis tekib jälle vesi, mida saame, kui on piisavalt elektrienergiat, taas muuta vesinikuks. Nii et ring on suletud ja pole vaja näiteks muretseda süsinikuheitmete pärast.

Miks me siis juba vesinikuautodega ei sõida?

Sest meil ei ole tanklaid ja põhjus, miks meil ei ole tanklaid, on see, et meil ei ole mõtet vesinikust toota energiat, kui meil on nii palju fossiilkütustel põhinevat elektrit. Meil on mõtet vesinikku teha siis, kui on piisavalt palju puhast elektrit. Muidu pole vesiniku tegemine keskkonnasäästlik.

Esimene samm on, et meil oleks piisavalt palju taastuv­elektrit, siis on see vesinik ka päriselt keskkonnasäästlik. Kui vaadata Euroopa Liidu plaane, võiks Eesti olla ka energia eksportija, kui meil oleks vesinikutootmine ja tuulepargid välja ehitatud.

Kas see on realistlik?

Arvestades, et meil on pikk rannajoon, madal vesi ranna ääres, on see suurepärane võimalus toota väga palju energiat. Esimesed kolm meretuuleparki, mis on plaanis aastaks 2028, täidavad ära Eesti elektrivajaduse terveks aastaks. Ning kõik tuulepargid, mis pärast seda ehitatakse – neid on veel planeeritud –, nende elektrit meil ei ole elektri kujul vaja kasutada. Sel juhul võib seda eksportida. See on Eestile väga hea võimalus.

Teiste riikide eeskujul tehtud hinnang näitas väga selgelt, et vesinikurong olnuks odavam lahendus kui elektrifitseerimine.

Soome ja Rootsi arendavad mõtet Nordic Hydrogen Route’ist ehk torustikust, mis tuleks Botnia lahest ja jõuaks välja Saksamaale, kus ei ole piisavalt taastuvenergia tootmise potentsiaali, aga on tohutult tööstust ja energiavajadust. See torustik tuleb nagunii, meie asi on võtta vesinik, mida toodame tuuleparkides, ja eksportida. Kui me muud sellega teha ei oska. Vesiniku kujul on energiat pikkade maade taha odavam viia kui elektri kujul.

Kõige rohkem räägitakse vesiniku kasutamise võimalusest transpordis.

See on kõige lihtsam, sest saab osta sisse autod ja bussid, mida mujal maailmas juba toodetakse ning kasutatakse. Bussidest, veokitest, prügiautodest see tõenäoliselt algab. Tuleb teha tankla, osta siia bussid ja lootus on, et Tartu seda teebki. Näiteks Riias sõidab praegu juba kümme vesinikubussi. Neil on tankla olemas. Eestisse on Utilitasel ja Stargate Hydrogenil kavas rajada kaks tanklat 2024. aastaks, sinna saadakse elekter biomassist.

Nii et kui Tartus tuleb jälle bussihange, võiksid uued bussid sõita vesinikuga?

Jah, seda peab linnaametnikelt lähemalt küsima, kuid Vesinikuoru projektis (Tartu ülikooli osalusel loodud projekt) on Tartu üks piirkond, kus hakatakse Raadi tulevases päikeseelektrijaamas tootma rohelist vesinikku. Päikeseparkide arendajatel on praegu probleem, et nad ei saa jaama võrku liita, sest võrk on üle koormatud. Sellest tulenevalt on arendajatel soov see energia salvestada, ja selles osas on vesiniku vastu päris palju huvi.

Kas ka Tartu-Tallinna liinile oleks mõttekam soetada vesinikurongid raudtee elektrifitseerimise asemel?

Absoluutselt. See on see, mida meie professor (Enn Lust – toim) on tükk aega rääkinud. Aga Eestis juba võeti vastu otsus, et see elektrifitseeritakse, kuigi vesinikurongid Euroopas toimivad ja neid on väga mugav kasutada. Kui elektrifitseerimiseks on vaja terve liini ulatuses luua süsteem, et rong on kogu aeg kontaktis elektriga, siis vesiniku puhul nii pole. Teiste riikide eeskujul tehtud hinnang näitas väga selgelt, et vesinikurong olnuks odavam lahendus kui elektrifitseerimine.

Miks peaks vesinikuautot eelistama igapäevases kasutamises näiteks elektriautole?

Vesinikuauto on tegelikult elektriauto. See töötab elektrimootoriga, aga vesinikukütus muundatakse elektriks vesinikuauto pardal kütuse­elemendis.

Kõige suurem pluss vesinikuautol võrreldes akuelektriautoga on see, et vesinikuautoga saab sõita märksa kaugemale ja seda saab tankida tunduvalt kiiremini. Tootmises olevad vesinikuautod saavad täispaagiga sõita kõvasti üle 500 kilomeetri, ja on seejuures kerged. Ka Tesla läbib küll 500 kilomeetrit, aga sel on ka 550 kilo akut. Vesiniku hind Saksamaal, kus on juba päris palju tanklaid, on 12,85 eurot kilogrammi kohta ja paaki läheb umbes viis kilo.

Vesinikust räägitakse kui tuleviku energiaallikast, aga tegu pole ju uue avastusega. Saksa keemik Schönbein mõtles 1838. aastal kütuseelemendi põhiprintsiibi välja. Miks selle asemel, et kohe hakata vesinikust energiat tootma, järgnes ikkagi fossiilkütuste ajastu?

Hea küsimus. Elektrolüüsereid kasutati Norras 1940. aastatel päris suures mahus, sest neil oli saada odav elektrienergia hüdroelektrijaamadest. Hiljem jäeti elektrolüüserid sinnapaika, peamiselt seetõttu, et maagaas muutus odavaks ja Norral on endal ka tohutult fossiilkütuste varu, nii et fossiilkütustest oli odavam toota elektrit.

Aga maailmas on ka praegu riike, kus tööstuses kasutatakse väga suures mahus vesinikku. Metalli-, ammoniaagitootmiseks, isegi vedelkütuste rafineerimiseks. Kuid praegu toodetakse maailmas 95 protsenti vesinikku fossiilkütustest, suur osa maagaasist. Neli-viis protsenti on rohevesinik. Aga plaanid on suured, et hakata veest ja elektrist tootma vesinikku ja hapnikku, see nõudlus ja tootmine saab olema väga-väga suur, kui läheb nii, nagu on plaanitud.

Märksõnad
Tagasi üles