L, 10.12.2022

UTLIB 220 ⟩ «Korraks» tööle tulnud koguhoidjaid lummab raamatukogu ka aastakümneid hiljem

Liina Ludvig
, ajakirjanik
«Korraks» tööle tulnud koguhoidjaid lummab raamatukogu ka aastakümneid hiljem
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raamatukoguhoidjad Katri Armolik (vasakult), Marianne Marlene Tiik, Margit Leesik on kolme peale ülikooli raamatukogus töötanud 112 aastat, selle aja jooksul näinud nii üht- kui teistsugust raamatukoguruumi. Ligitõmbav ja paigalhoidev on see neile alati olnud.
Raamatukoguhoidjad Katri Armolik (vasakult), Marianne Marlene Tiik, Margit Leesik on kolme peale ülikooli raamatukogus töötanud 112 aastat, selle aja jooksul näinud nii üht- kui teistsugust raamatukoguruumi. Ligitõmbav ja paigalhoidev on see neile alati olnud. Foto: Margus Ansu

Ehkki ülikooli raamatukogu raamatukoguhoidja Marianne Marlene Tiik ei puutu oma igapäevatöös kokku tõeliste haruldustega, nagu inkunaablid või kirikuisade algkeelsed teosed, sobiks tema meelest ikka iga tööpäeva alustada Ernst Enno luuleridadega, mis nagu olekski raamatukogu kohta kirjutatud.

«Meil igavikud ees ja igavikud taga,/Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel./Sa vaata, kõik, mis ümber, neist ei ükski maga,/Nad kõik on omal astmel, kõik on omal teel.»

Ajutisest sai alatine

«Minu jaoks ei ole maailmas olemas ilusamat ruumi kui kõrgete raamaturiiulitega tuba või saal,» lausus Tiik. Raamatud ja raamatuusk on teda ümbritsenud sünnist saadik. Küllap on sel seost ka tõsiasjaga, et tema vanaisa oli esimese Eesti Vabariigi ajal Noor-Eesti kirjastuse nõukogu esimees Adalbert-Hugo Luiga.

Kui Tiik 1978. aastal raamatukokku tööle tuli, asus see veel toomkiriku varemetes. Tollane asukoht oli eriti atraktiivne, sest riiulid olid siis tõepoolest kõrged – mõne vaheni ulatus vaid redel –, vanade raamatute tolm püsiva pilvena toa kohal, Morgensterni vaim selle kõige üle valvamas.

«Aga tulin siia ikkagi korraks, nagu me kõik ilmselt oleme tulnud – korraks. Ei tulnud siis selle peale, et sellest tööst võib saada terve elu,» mõtiskles ta.

Kolleegid Margit Leesik ja Katri Armolik noogutasid, esimesel seljataga 40, teisel 30 aastat raamatukogutööd. Ega kumbki hästi mäletagi, kuidas just selle ameti peale tuldud sai. Aga jäädud? Raamatud, õhkkond ja inimesed – kõik on omamoodi paigal hoidnud.

Raamatukogu pole ühte sorti ruum ühte sorti inimestele. Kõigil peab siin hea olema, usub raamatukoguhoidja Katri Armolik.

Eeskätt olnuks muidugi raske jätta neid lugejaid, kellega vestlemise järel on teinekord tunne, et oled ise ka millegi võrra rikkamaks saanud. Veel mitte sugugi ammu pääses ülikooli raamatukokku ainult tudeng ja õppejõud, nüüd on sissepääs kõigile prii. Armolikku rõõmustavad eriti gümnasistid, kes leiavad esimest korda tee suurde raamatukokku ja asuvad selle maailmu avastama, esialgu võib-olla kohustuslikus korras, edaspidi juba ise, sest neile meeldib sinna tulla ja seal olla.

«Katrist õhkab ka inimestega suheldes uskumatut soojust ja tarkust,» kiitis Tiik. «Ja Margitit ei kujuta ette ilma tema huumorita. Ükski plaan ega ettevõtmine ei jää iial tema taha pidama.»

Leesiku täideviidud plaanid on näha raamatukogu igal nurgal: alustades kolmanda korruse lugemissaali riputatud, muidu peidus olnud Ilmar Kruusamäe portreemaalidest, lõpetades hiljuti puhkealale paika saanud pingpongilauaga. Kui kodus mööblit ringi tõsta ei saa, siis tuleb seda teha mujal ja raamatukogu on selleks suurepärane koht, muheles raamatukoguhoidjast ruumikujundaja ise.

Ülikooli raamatukogu on koht, kuhu tuleb igal aastal üha uusi noori inimesi, igaüks neist väga erineva tausta ja igasse ilmakaarde harali püüdlustega. Raamatukogu suudab paljudele neist pakkuda väärtuslikke uusi mõtteradu ning -maailmu, usub Tiik.

Avada peidetud aarded

Tema teeb seda lisaks raamaturiiulite vahel toimetamisele kultuuriinimestest näituste korraldamise teel. «Marie Under 100» sai tehtud 1983. aastal, viimatine «Omnia munda mundis. Marju Lepajõe 60» on praegugi raamatukogu lugemissaalide korrusel vaadatav. Näitusi teeb Tiik ikka lootusega, et ehk on vaatama tulijate hulgas neidki, kellel on esile toodud tähtpäevalise loomingus peituvad aarded seni veel avastamata jäänud.

Ühest küljest vaikselt lugemise, õppimise ja andmebaasides tuhnimise, teisalt seltsielu, ürituste, näituste ja miks mitte ka pingpongimängu koht. «Raamatukogu pole ühte sorti ruum ühte sorti inimestele. Kõigil peab siin hea olema,» lausus Armolik.

Ka turvaline. Seepeale osutas ta koridoripealsele õppekohale: sülearvuti laual, seljakott istmel, õppurit ei kuskil. Julges asjad jätta ja korraks ära minna. Raamatukogu argipäev, naeratas selle hoidja.

Mis on teile kõige tähtsam raamat?

Vastab Tartu ülikooli raamatukogu raamatukoguhoidja Marianne Marlene Tiik.

Ega seda kerge nimetada ole, sest olulisi on väga-väga palju, aga meelde tükib üks mitmeosaline raamat varasest lapsepõlvest. Meil kodus oli üks suur raamatukapp, kus raamatuid sügavuti lausa kolmes kihis. Ühes tagumistest ridadest hoiti varjul minu emapoolse vanaonu Juhan Luiga raamatuid «Päevamured» I, II ning «Poliitilised päevamured» I, II. Neid oli meil mitmes eksemplaris, aga kadumise hirmus ei antud neid kunagi kellelegi kaasa, ehkki mõningaid teisi raamatuid anti, nii et Luiga kirjutisi käisid teadjad inimesed meie juures kohapeal lugemas.

Mäletan ennast väikse tüdrukuna nende võõraste onude-tädide kõrval tähtsa näoga istumas ja iseenesest mõista samuti lugemas. Ilmselt olid minu lektüüriks noil päevil eeskätt loomaraamatud, mis olid tollal mu vaieldamatud lemmikud, aga et neid oli kodus nii palju erinevaid, siis ma ühtki konkreetset ei nimetaks.

Juba tollal sain teada, et kellegagi kõrvuti lugeda võib olla isemoodi tore olemine, ja omamoodi lugemissaaliks võib meie tookordset kabinet-elutuba, kus me diivanil ja kirjutuslaua taga istusime, ilma suurema liialdamiseta ka pidada. Pole muidugi kindel, kas Juhan Luiga teoste lugejad minu tookordset kaasosalust ning seltsi sama palju nautisid kui mina nende oma.

Märksõnad
Tagasi üles