R, 9.12.2022

Liisa Salekešina: kurja koera pikk vari

Liisa Salekešina
Liisa Salekešina: kurja koera pikk vari
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Liisa Salekešina
Liisa Salekešina Foto: Sille Annuk

Mitmed loomatreenerid, loomaarstid ja muud spetsialistid on korduvalt rõhutanud, et koera tõug ei ole koerarünnakute puhul määrav, sest iga tõukoer, iga krants, seega iga koer on võimeline inimesele haiget tegema.

Põltsamaa koerarünnaku ja Tallinnas surmaga lõppenud koeraintsidendi valguses on tekkinud palju mõtteainet suurte koerte pidamisest. Avalik arutelu sobivate karistusmeetmete, riiklike regulatsioonide ja vastutuse üle on kindlasti hea. Need juhtumid on suurepärased näited, kui puudulik on meie arusaam koerte pidamisest ning loomakasvatusega seotud ettekirjutustest-normidest.

Minu perekond on alati suuri koeri pidanud, juba minu sündides oli meie majas mitu koera, küll kogukamaid krantse, kuid oli ka massiivne rotveiler, kellele oli nimeks pandud Džäk ja keda ma lapsena kohutavalt kartsin. Pea kümme aastat tagasi liitus meie perega aga esimene tiibeti mastif, nüüdseks on neid kolm. Näitustel olen ma nendega käinud ja osalenud pea et sama pikalt.

Ka on tekkinud palju tuttavaid, kelle hoovis jooksevad ringi suured tõukoerad, nii mõnelegi tõule on aastate jooksul külge poogitud tapjamaine. Selle kogemuse baasilt pidasingi vajalikuks sõna võtta mõningate argumentide suhtes, mis on seoses koerapidamisega üles kerkinud.

Keelame ära? Olgu siis tegemist hiiglaslike molossidega (mastifeid ja teisi hiiglaslikke tõuge ühendav nimetus) või bullterjerite-pitbullide-amstaffidega – peale Põltsamaa intsidenti tundub vähemalt sotsiaalmeedias tekkivat tendents süüdlasteks olevaid tõuge keelustada.

Mitmed loomatreenerid, loomaarstid ja muud spetsialistid on korduvalt rõhutanud, et koera tõug ei ole määrav koerarünnakute korral, sest iga tõukoer, iga krants, seega iga koer on võimeline inimesele haiget tegema. Muidugi on suurte koerte puhul vigastuste tekkimine tõenäolisem kui väiksemate puhul, kellel nii suurt lihasmassi taga ei ole.

Mina olen oma koera käest hammustada saanud, küll kogemata. Läksin vahele kisklevatele koertele ja sain naksu kirja. Sekundi murdosa sees suutis meie juba päris eakas koer mu käest kinni haarata ja sellest puhtalt läbi hammustada. Möödaminnes, vihahoos.

Kui tegemist olnuks väiksema koeraga, siis ma oleks ehk kerge kriimustuse või paari väiksema kihvaauguga pääsenud. Meie koera tõttu tuli kohe sõita traumapunkti kätt kokku lappima.

Kas see tegi meie pere lemmiku kuidagi põhimõtteliselt agressiivsemaks? Ei. Pärast rahunemist oli ta samasugune uimerdis nagu enne. Nii tiibeti mastif kui ka spits on võimelised pimedaks vihaks ning akt ise on ju samasugune.

Koera instinkt ennast, oma peret ja oma territooriumi kaitsta ei ole iseenesest taunitav omadus. Nagu igal olendil siin päikese all, on neil omad tungid ja sisseharjunud käitumismustrid.

Sellised juhtumid on traagilised, inimestele teeb alati haiget see, et nad ei tea, miks nende armastatud neljajalgne pereliige ühtäkki hambaid näitab või toidukaussi kaitseb.

Käitumisprobleemidega koerte «taga» on üldjuhul kaht tüüpi inimesed. Esimene grupp koosneb neist, kes oma puudulike teadmiste või võimaluste tõttu on enesele teadmata koera ebakindlaks või araks muutnud.

Sellised juhtumid on traagilised, inimestele teeb alati haiget see, et nad ei tea, miks nende armastatud neljajalgne pereliige ühtäkki hambaid näitab või toidukaussi kaitseb. Olenemata sellest, et tõug ei ole agressiivsuse eeltingimus, on osale tõugudele nende kasutuseesmärgi tõttu n-ö seadistatud tugevamad kaitseinstinktid või suurem iseseisvus.

Näiteks tiibeti mastif. Ajalooliselt on tegu olnud valvekoeraga, kes sai oma igapäevases tegevuses palju iseseisvust, tal tuli olla kaitsev oma inimese ja territooriumi suhtes, et tõrjuda tagasi võimalikud teiste inimeste või Himaalaja platool hiilivate mägikiskjate ründed.

Seetõttu on üks sagedamaid probleeme tiibetlaste puhul territoriaalsus. Koera ruumitaju ei tunnista katastripiire. Mida tema näeb enda ala osana, seda ta ka kaitseb. Mistõttu on vaja koera harjutada külalistega ja anda talle kindel piir, millest alates tema «kodu» algab. Vabakasvatusel neist asja ei saa.

Kui inimene aga tiibetlase võtab ega astu vajalikke samme, et tagada teiste inimeste turvalisus ja koera kindlal käel juhtimine, siis kasvab koer kiiresti ülekäte. Kutsikana on nad nunnud, nagu väiksed karvapallid, kes tahavad ainult mängida. Pahatihti annab kaitsev iseloom ennast tunda alles siis, kui koer saab kahe-kolmeaastaseks ehk jõuab lõpuks täiskasvanuikka.

See omanike grupp on täbarasse olukorda sattunud tahtmatult, koera agressiivsuse soosimine ei olnud teadlik. Nendele inimestele vastukaaluks on hoopis pahatahtlikum omanike seltskond. Need, kellel on arusaam, et koer peabki olema agressiivne.

Pahatihti võtavad need inimesed koera, kellega käib juba kaasas teatud maine. Koer on neile justkui staatuse ja tihti mehelikkuse sümbol. Mida rohkem koer lõriseb, haugub ja tirib, seda ägedam.

Koerte agressiivset käitumisviisi tahtlikult soosiv käitumine muudab ohtlikuks nii koera kui ka inimese enda. Selliste ilastavate, kilavate silmadega loomade taust on sageli ka väärkohtlemine, peks ju teeb koera kurjemaks.

Koer on nende jaoks justkui staatuse ja tihti mehelikkuse sümbol. Mida rohkem koer lõriseb, haugub ja tirib, seda ägedam.

Teadmatuid koeraomanikke aitab harimine ja koertekool. Mida paremini nad oma lemmikut tundma õpivad, seda kiiremini nad muret tekitavale käitumisele jaole saavad. Ka õpitakse teatud raskeloomulisi tõuge vältima, kui ei olda kindlad, kas suur mastif on pere jaoks õige, siis loobutakse nunnust karupoega meenutavast kutsikast ning otsitakse rahumeelsem ja kergemini dresseeritav tõug.

Koera agressiivsust soosivate omanike harimine on hoopis raskem. Sageli on koera kasutamine enda alaväärsuskompleksi leevendamiseks sootuks sügavam probleem ja koertetreener siinkohal sekkuda ei saa.

Sel puhul aitab ühiskonna hoiakute muutmine, sõprade-tuttavate sekkumine ja teatud juhul ka loomakaitsjate kutsumine. Kui keegi kohtleb oma looma viisil, mis on vägivaldne, ja soosib koeras agressiivsust, siis sellele peaks järgnema kohe hukkamõist. «Hei, see pole lahe, see ei tee sind lahedamaks või mehelikumaks!»

Üks mõte jääb kõlama. Koer pole süüdi. Ja polegi. Koerte probleemid algavad vaid ühest kohast. Sellest, mis jääb rihma teises otsas oleva elusolendi kahe kõrva vahele.

Märksõnad
Tagasi üles