R, 9.12.2022

Siiri Laidla: pöördvõrdelisuse reegel kehtib

Siiri Laidla
, kirjanik
Siiri Laidla: pöördvõrdelisuse reegel kehtib
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Siiri Laidla
Siiri Laidla Foto: Margus Ansu

Oleme taas jõuluootel. Seda rõhutab ka «ootamatult» maha sadanud valge vaip. Mu õnnis ema ütles ikka, et kui Mart määndab, siis Kadri külmetab. Vähemalt selles osas pole loodus ära pööranud.

Vahel leian end mõtisklemast, et mõned asjad on küll pea peale pöördunud. On see halb või hea – ei tea. Kas või see oktoobris alanud kaubanduse jõulukampaania. Paljudele ilmselt sobib, et kuld-kard ja kingid nii varakult letti laotakse, olgu siis. Ju on pimedat novembrit muidu raske taluda. Mulle see salapärane kaamoseaeg meeldib. Olen üksinduse ja vaikusega harjunud.

Müüki paisatakse ka jõulukaardid ja -margid. Aga kui paljud meist viitsivad sugulastele-sõpradele paberkandjal (mis vastik sõna) jõulutervitusi saata? Või valge paber võtta ja päriskiri kirjutada? Palju lihtsam ja odavam on ju telefon haarata või e-kaart saata.

Siin on pöördvõrdelisus selgelt tunda. Omal ajal oli jõulupuhuseid postkaarte vähe saada, enamik oli kremli kellade ja punase viisnurgaga, aga nüüd on neid jõulukaarte lademes. Nii et mida rohkem pakkumist, seda vähem tarbijaid. Ja nii läheb lumepall veerema. Omnival jääb postkasti tühjendamise tööd aina vähemaks ja varsti korjatakse needki vähesed postkastid ära, mis veel on. Millal sa, armas lugeja, viimati kirja postitasid? Või ehk ristsõnavastused, mõne ametikirja? Sünnipäevakaardi?

Olen ses asjas täielik saurus. Kirjutan nelja-aastasele tütretütrele kirju, et tal oleks midagi postkastist võtta. Isegi tore lastemark on leitud. Mul ei ole eurost kahju, et temale mõeldes mark ja ümbrik osta.

Mida lihtsam on sõnumit edastada, seda kergekaalulisemaks muutuvad sõnad.

Olen veendunud, et oma kirjutamisnõtkuse sain just nimelt lapsena, kui üritasin maal vanaema juures või pioneerilaagris oma tundeid ja soove kirja panna, neid emale ja sõpradele saata. Ja oi seda rõõmu, kui kasvataja saabunud kirju jagas!

Telefoniajastu on tore ja hõlbustab elukorraldust. Ent siingi kehtib pöördvõrdelisuse seadus: mida lihtsam on sõnumit edastada, seda kergekaalulisemaks muutuvad sõnad. Tunnen enda siiani telefonivestluses veidi ebakindlalt. Võib-olla põhjustab seda alateadlik tung sõnum lakooniliselt edasi anda. Sai ju omal ajal «telegraafist» kaugekõnesid tellitud, mispuhul tuli jutt kolme minutiga ära rääkida. Ammu oleks aeg see unustada, ent kehamälu töötab. Nii nagu ei unusta ükski koer keretäit. Olen seda meelt, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Mitte et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja.

Ülikooli sisseastumiskirjandi teemaks valisin «Sõnad lendavad, kirjutatu jääb». Nii ongi. Praegusajal on sage teema sotsiaalmeediapostitused. Tahtmise korral võib neis leida nii laimu kui solvamist, võib tähte närida, ja vahel auhaavamishüvitiseni jõuda. Jah, paberkirja võib kas või põlema panna, aga mida teha netiavaruses lendu lastud sõnadega?

Ise tunneksin küll rõõmu, kui postkasti laekuks kiri kelleltki, kes kaugel ja kallis. Või siis jõulukaart.

Samamoodi on pöördvõrdeliseks muutunud raamatuäri. Kindlasti mäletavad vanemaealised, kuis nad hea raamatu järjekorras sabatasid, vahel isegi öösi kohale tulid. Olen seisnud Marie Underi luulekogu ostusooviga ülikooli raamatupoe sabas, mis ulatus vana kohvikuni. Nüüd ägavad raamatupoed kaubakülluse all. Kui ka iga Eesti elanik ostaks ühe raamatu, ei saaks riiulid tühjaks. Ja ega nad osta. Raamatu hinna eest saab nädal aega söönuks.

Nii et – oodakem rahulikke jõule. Ei ole vaja pöördesse minna. Ja kui vahest saadaks mõnele kaugele sõbrale päris postkaardi? Rõõm oleks kahepoolne.

Märksõnad
Tagasi üles