PÄEVAKOMMENTAAR ⟩ Rannar Raba: mis oleks, kui rahuneks kõigepealt maha?
19. november 2022, 08:09
Tartu Postimees küsis eile juhuslikelt Raekoja platsil vastu tulnud inimestelt, kas nende arvates on sirbi ja vasara kujutised raeplatsi ja Küüni tänava nurgal oleva äri- ja eluhoone fassaadil kohased või peaks need eemaldama. Vastustest õhkus pigem neutraalsust. Ometi on tüli punasümboolika eemaldamist kohustava eelnõu ümber muutumas aina teravamaks. Rumal lugu mitmel põhjusel.
Esiteks lubab riik endale salastatud asjaajamist ja kohati jõu positsioonilt debatti välistavat retoorikat. Aga ei tohiks. Sest see pole kooskõlas meie vaba riigi alusmõttega. Estonia teatrisaali laemaali käekäigu üle võib ju vaielda ning võib-olla sellega ka midagi ette võtta, aga see pole kindlasti julgeoleku küsimus, mille nimel võiks aruteluruumi ja euroopalikku otsustuskorda väänata.
Teiseks köetakse aeg-ajalt hüsteeriat, kui lüüakse ühte patta punamonumendid, nõukaaegne arhitektuur ja kunst. Justkui kavatseks keegi kõike nõukogudelikku lammutama hakata. Tunnistagem, et võsa servas sammalduv vildakas betoonist obelisk ja Vene kultuurikeskus Tallinnas ei saa ju tegelikult kuidagi mahtuda samasse debatti.
Kolmandaks püüavad mõned arhitektuuriloolased jätta muljet, nagu oleks kõikide majade puhul viimne kui üks fassaadielement möödapääsmatult vajalik säilitamaks arhitektuurset tervikut – nagu muutuks näiteks too sama Tartu Raekoja platsi maja hoobilt köndistatud peletiseks, kui selle fassaadilt sirbid ja vasarad maha kõksida. Paljudel juhtudel on siiski võimalik otseselt võõrvõimu tähistavad sümbolid maha võtta nii, et hea arhitektuur säilib. Näiteks Berliini südamest võib leida ridamisi arhitektuuriväärtuslikke hooneid, millelt haakrist või natsikotkas eemaldatud.
Kui juba asjaks on läinud, siis võiks kõik seda laadi küsimused ükshaaval ja avalikult läbi arutada ja selles mõttes on pädeva komisjoni rakendamise idee igati asjakohane. Peaasi, et selle koosseis ja argumendid salastatud poleks.
Aga mis kõige olulisem: vaidlejad võiks nii ajakirjanduses kui sotsiaalmeedias lõpetada vastaspoole ülekeeva sildistamise. Mis oleks, kui rahuneks kõigepealt maha ja tunnistaks, et Eestis on avalikku ruumi jäänud tõepoolest liiga palju inetut punapropagandat, mis solvab, kui sellele tähelepanu pöörata. Samas ei tähenda see, et ühe kuvaldaga peaks lajatama igal pool.