L, 10.12.2022

Reedene rõõm ⟩ Geenivaramu looja Andres Metspalu elab ühe jalaga tulevikus

Liina Ludvig
, ajakirjanik
Geenivaramu looja Andres Metspalu elab ühe jalaga tulevikus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Geenivaramu biopanka pole võimalik rohkem lämmastikutünne ja külmkappe paigutada, näitas varamu looja Andres Metspalu. Kui peaks tekkima tahtmine veel geenidoonoreid värvata, on ruumi juurde vaja.
Geenivaramu biopanka pole võimalik rohkem lämmastikutünne ja külmkappe paigutada, näitas varamu looja Andres Metspalu. Kui peaks tekkima tahtmine veel geenidoonoreid värvata, on ruumi juurde vaja. Foto: Margus Ansu

Tiiu Silla nimelise elutööpreemia pikaajalise süstemaatilise teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eest pälvis sel aastal Tartu ülikooli genoomika ja biopankade professor ning Eesti geenivaramu looja Andres Metspalu.

Elutööpreemia vihjab justkui sellele, et töö on tehtud. «Koju ma küll veel ei jää,» ütles laureaat resoluutselt.

Andres Metspalu, teaduspreemiaid olete saanud varemgi. Ehk on tunnustus juba argiseks muutunud?

On ikka hea tunne, kui öeldakse, et olen elutööna piisavalt teadust kommunikeerinud. Teadlane ei saa olla üksi oma elevandiluust tornis ja seal midagi rahva raha eest teha. Peab ikka näitama, kuidas see kasulik on.

Olid ajad, kui teadlane lausa kartis ajakirjanikku. Või seda, et oma teemast lihtsalt rääkimine teeb ta kolleegide ees lolliks. Kui tublilt tutvustavad teadlased nüüd oma tööd üldsusele?

Kunagi ei teadnud ju, mida ajakirjanik lõpuks kokku kirjutab ja mis ära trükitakse. Isegi kui nad teksti enne ette näitasid, pani peatoimetaja loole näiteks uue pealkirja. Teadlasel oli teinekord piinlik. Tihti polegi mingit probleemi, aga vahel tuleb hoopidega kohaneda.

Mõeldakse küll, et sa oled idioot, kui lihtsasti räägid. Kirjutasin ükskord Postimehesse artikli ja pidin pärast selgitama, et kallid kolleegid, jätke mu hing rahule, ega ma teile seda ei kirjutanud. Ärge erutuge, ma tean küll, mis selle teema peensused on, aga praegu me räägime suurtest asjadest.

Tihti ei paista teaduse suurus – tähtsus ja kasulikkus –uudisest välja. Miks see nii on?

Mõningatel juhtudel öeldakse, et see, millega teadlased tegelevad, on mõttetu, rahuldavad oma uudishimu. Aga mis täna tundub mõttetu, on 20 aasta pärast väga mõttekas. Einsteini teooriad ja valemid – tänu nendele on meil kümne sentimeetri täpsusega GPS. Algebra valemid mitmekümne aasta eest tagasid, et Google töötaks nüüd mikrosekundiga. Näiteid sellest, kuidas kunagi on midagi avastatud, aga läheb alles hiljem käiku, on palju.

Ja tõtt-öelda, tegeleda sellega, mida ühiskonnal praegu vaja on, ei olegi teadlase ülesanne. Teadlane peab mõtlema kaugemale ja valmistama ette pinnase, et need lahendused tekiksid. Fundamentaalteadus on kõige praktilisem asi.

Lõpetasite arstiteaduskonna ja teist pidi saama kirurg. Selle asemel jõudsite akadeemik Artur Linnu moodustatud molekulaarbioloogia uurimirühma. Tegelesite samuti millegagi, mis oli siis pealtnäha mõttetu. Kuidas taipasite noorena selle seltskonnaga liituda?

Elu on täis juhuseid. Õnne peab olema. Oleks ma sattunud keemiahoones mingisse teise laborisse, ei teaks keegi minust midagi. Artur ütles, et kirurge on kõik kohad täis, aga niisuguseid tüüpe, kes oleks lõpetanud arstiteaduskonna ja teeks molekulaarbioloogiat – neid ei ole.

Ta oli veendunud, et molekulaarbioloogiat läheb arstidel vaja, aga see juhtub pärast meie surma. Õnneks suurem osa seltskonnast nägi, kuidas molekulaarbioloogia jõudiski laborilaualt voodi kõrvale. Artur kahjuks ei näinud.

Öeldakse, et see, millega teadlased tegelevad, on mõttetu. Aga mis täna tundub mõttetu, on 20 aasta pärast väga mõttekas.

Kui kaua tuleb oodata, et geenivaramuga liitunud 200 000 geenidoonorit selle teadustöö vilju näeks ehk oma geenide kohta midagi teada saaks?

See katseprojekt on nüüdseks läbi, 5000 inimese valim sai tagasisidet, aga ühel päeval jõuab see kõik perearsti kätte. Võib-olla juba uuel aastal.

Inimestel on ka erinevad ootused. Üks proua käis, tuli kabinetist välja, ütles, et talle ei öeldud midagi. Küsisin, et mis teile siis öeldi. «Suurt rinnavähi ja südamehaiguse riski ei ole.» – «See on ju hea uudis,» vastasin. Siis sai proua aru, et talle öeldi, et tal on need riskid nii väiksed, et pole vaja midagi erilist ette võtta. Inimene ootab, et ta läheb kabinetti ja talle räägitakse, et tal on surmahaigus, ja kui seda ei öelda, siis justkui ei saadudki mingit infot.

Rinnavähi või südamehaiguse risk. Missugust teadmist geenivaramu veel annab?

Geenivaramu on nagu rikas õlimaardla või kullakaevandus, kuhu võib iga teadlane kaevama minna – eetikakomitee luba on muidugi enne vaja. Mõni ei leia midagi, teine leiab päris suure tüki.

Mina olen mõelnud, et teeks sellise uuringu: kütid, korilased, jahimehed – neil peavad selleks tegevuseks mingid erilised geenid olema. Peaks ju olema võimalik saata 200 000 doonorile küsimused, leida vastuste põhjal kala- ja jahimehed ning korilased üles. Arvan, et siis leiaks ka kohe geenivariandid. See on niisugune uitmõte.

Kas sellega tegeletegi edasi?

Kui viimane preemia anti, lubasin suures eufooriahoos, et hakkan raamatut kirjutama. Nüüd kõik küsivad, et millal raamat valmis saab. Tegevust mul jagub. Mul on oma uurimisgrupp, täidan mitut Euroopa Liidu granti, kuni veebruari lõpuni olen veel genoomika ja siirdemeditsiini tippkeskuse juht. Siis saab see projekt läbi ja loodetavasti tuleb uuel aastal uute tippkeskuste taotlusvoor.

Mis on teie reedene rõõm?

Reedeti rõõmustab mind see, et laupäeval saab kaua magada. Mõni nädalavahetus tuleb siiski ka tööd teha – kui ikka on granditaotluse või artikli esitamise tähtaeg, tuleb see valmis kirjutada.

Kui Ameerikas elasin, oli seal niisugune restoran nagu Thank God It’s Friday. Tänu jumalale, et on reede. Ameerikas ei olnud ka seda kommet, et laupäeval ja pühapäeval kõik töötasid. Houstonis Baylori meditsiiniülikoolis, mis on Kairoga ligikaudu ühel laiuskraadil, oli 100 protsenti niiskust, 100 kraadi (Fahrenheiti skaalal, võrdub 38 °C – toim) sooja – oli ikka vaja jahutada. Ja nädalavahetusel tõmmati jahutust vähemaks. Oligi nii mõeldud, et oled sel ajal kodus.

Nädalavahetust pean nüüd üha rohkem. Loen, käin maakodus, sõidan ringi, reisin kuskil. Väsin ikka nädala sees ära. Ei ole nali! Kui trambid terve nädala ringi, on päris hea, kui tuleb reede.

Märksõnad
Tagasi üles