L, 10.12.2022

Tibatillukeste kaksikute ema: kunagi ei tea, mis veel tulla võib

Täna on rahvusvaheline enneaegse sünni päev
Jens Raavik
, ajakirjanik
Tibatillukeste kaksikute ema: kunagi ei tea, mis veel tulla võib
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Gerta Ilisson käis üle kahe kuu abikaasaga kordamööda Tartu lastekliinikus lapsi vaatamas ja hoidmas. Sellele pildile jäi hetk, kus ema oli väiksema kaksikuga.
Gerta Ilisson käis üle kahe kuu abikaasaga kordamööda Tartu lastekliinikus lapsi vaatamas ja hoidmas. Sellele pildile jäi hetk, kus ema oli väiksema kaksikuga. Foto: Erakogu

Kui laps sünnib mitu kuud enne õiget aega, pole tema keha valmis väljaspool kaitsvat ja soojendavat keskkonda toime tulema. Elundite arenemine võtab aega ja sõltuvus ravist on algul suur.

Nii oli ka Tõrvast pärit Gerta Ilissonil, kes eelmise aasta augustis tõi 27. rasedusnädalal ehk ligi kaks ja pool kuud enne ettenähtud aega ilmale tibatillukesed kaksikud, kes kaalusid vaid 946 ja 1120 grammi.

Täna, 17. novembril, kui tähistatakse just enneaegsete laste päeva, on Ilisson kahe tüdrukuga kodus saanud olla veidi kauem kui aasta. «Meil vedas väga, et lapsed olid juba piisavalt arenenud ja kõik uuringud olid esialgu korras,» meenutas Ilisson nüüd.

Mitu kuud intensiivravi

Kuid siis avastati pisemal kaksikul südamerike – kolm auku südames, lisaks tekkis pähe hematoom, mida jälgiti ja raviti. «Kojusaamise lootus oli alles jõulude ajal, ent sedagi ei osatud lubada, sest keegi ei teadnud, mis võib juhtuda. Elasime päev korraga,» kirjeldas kaksikute ema. «Haiglas saime mehega käia kordamööda, sest minu jaoks oli see vaimselt väga raske.»

Enneaegsed lapsed vajavad väga erineva mahu ja kestusega abi: kõige pisemad on haiglas neli-viis kuud, hilis­enneaegsed ehk 34.–36. rasedusnädalal sündinud nädala-kaks. Lapse saab koju lubada siis, kui ta hoiab ise kehasooja, sööb ja söömise ajal ei unusta enam hingata ning võtab kaalus juurde. See küpsus saabub umbes 36.–38. rasedusnädalal, kuid mõned lapsed vajavad ravi kauem.

Möödunud aastal sündis Tartu ülikooli kliinikumis 204 enneaegset beebit. Sel aastal, mille lõpuni on jäänud kuus nädalat, aga seni 163.

Tartu ülikooli kliinikumi lastekliiniku vanemarst-õppejõud Heili Varendi rääkis, et maailmas on Eesti madalama enneaegsuse sagedusega riikide seas, kõikidest sündidest on siin enneaegseid viis-kuus protsenti. «Et kliinikum on üks kolmest Eesti kõrge riskiga sünnitajaid ja nende vastsündinuid ravivast haiglast, siis on meil enneaegsete sünnituste tase kõrgem kui riigi keskmine ehk ligi kaheksa protsenti,» selgitas ta.

Möödunud aastal sündis Tartu ülikooli kliinikumis 204 enneaegset beebit. Sel aastal, mille lõpuni on jäänud kuus nädalat, aga seni 163.

Varendi andmeil pole aastati väga suuri kõikumisi, kuid enneaegsete sündide hulgas on viimasel ajal veidi vähem liiga ebaküpseid ehk rohkem kui kaks kuud enne tähtaega sündinuid ning alla kahe ja poole kilose sünnikaaluga lapsi.

See tähendab, et rohkem on hilisenneaegseid, neli-viis nädalat enne tähtaega sündinud beebisid. Sellised lapsed on üldjuhul küpsemad, märkis vanemarst Varendi, kuid ka neil pole veel kõike olulist, näiteks rauavarusid, mis ema kõhus lõpuni kasvanud lastel kaasas on.

Ilissoni kaksikud lubati koju novembri alguses, pisemale lapsele anti südamerohte edasi. Lisaks said mõlemad ravi inhalaatoriga ja iga päev rauapreparaati. «Hematoomile saime ravi, see juba taandub. Esialgu käisime arstide juures iga nädal, nüüd iga kolme kuu tagant,» rääkis ema.

Gerta Ilisson ja tema abikaasa kliinikumi intensiivraviosakonnas viiepäevaste kaksikutega, kes olid siis veel sedavõrd pisikesed, et ei paista teki seest väljagi.
Gerta Ilisson ja tema abikaasa kliinikumi intensiivraviosakonnas viiepäevaste kaksikutega, kes olid siis veel sedavõrd pisikesed, et ei paista teki seest väljagi. Foto: Erakogu

Kui koju saadi, oli kogu pere tubane, kuller tõi söögi ja tehti vaid vajalikud käigud arsti juurde. Kuid vaid paar nädalat pärast koju pääsemist jäid kaksikud koroonasse, nendega koos ka ülejäänud pere.

Hingamisseisak

«Pisemal kaksikul kukkus kokku kopsutipp, mille tõttu tekkis hingamisseisak ja ta vajas elustamist. Tänu kiirabiarsti telefonitsi edastatud juhistele hakkas laps uuesti hingama ja kiirabi viis ta intensiivi taastuma,» meenutas Ilisson. Mõni nädal hiljem põdesid kaksikud läbi veel kopsupõletiku, RS-viiruse ja noroviiruse. «Olime kaks nädalat haiglas, päev enne jõule saime koju,» ütles ema.

Nüüd arenevad kaksikud kenasti, suurem hakkas just kõndima, pisem veel veidi pelgab. Ravimeist ollakse kuu aega priid, rauapreparaadidki lõppesid septembris. «Tahaks loota, et tervisemuredega on nüüd ühel pool, aga kunagi ei tea, mis veel tulla võib. Nende immuunsus on nõrk ning nad korjavad üles iga haiguse. Tavaline külmetushaigus, nohu ja köha on siiani nende jaoks rasked,» lausus Ilisson.

Ema viis otsad kokku midagi on väga valesti

Eve Tsetsini 1994. aastal kaks kuud enne tähtaega sündinud poeg Tarvo on nüüd täiskasvanud mees, ent tal on sajaprotsendine töövõimetus ja 80-protsendine invaliidsus.
Eve Tsetsini 1994. aastal kaks kuud enne tähtaega sündinud poeg Tarvo on nüüd täiskasvanud mees, ent tal on sajaprotsendine töövõimetus ja 80-protsendine invaliidsus. Foto: Erakogu

Tartu ülikooli kliinikumi vastsündinute osakonna juhataja Heili Varendi sõnul on kogu maailmas vastsündinute ravi just viimasel 30 aastal erakordselt palju arenenud ja ka Eesti on selles arengus osalenud.

Juba paarkümmend viimast aastat on meil kõik ajakohased enneaegsete laste ravivõimalused.

Poolekilone beebi

Väikseim sel aastal kliinikumist koju läinud beebi sündis 22. rasedusnädalal ja 5. päe­val, sünnikaaluks 540 grammi. Enne 21. rasedusnädala täitumist sündinud lapsed Varendi sõnul ellu ei jää, sest nende kopsudes ei ole gaasivahetus võimalik.

Veidi alla kümnel protsendil elusalt sündinud väga enneaegsetest beebidest võib tekkida mõni raske tüsistus, mille korral ei õnnestu last päästa või on õigem otsustada palliatiivse ravi kasuks, et vähendada lapse kannatusi.

1994. aastal teise lapse ilmale toonud Eve Tsetsini kaks kuud enne tähtaega sündinud poeg kaalus täpselt poolteist kilo, pikkust 35 sentimeetrit.

«Et ta oli teine laps, olin juba teadlik ja oskasin otsad kokku viia, et midagi on väga valesti. Abikaasa läks kohe kiirabi kutsuma, meil polnud telefoni ja tuli naabrite lauatelefoni kasutada,» rääkis Tsetsin. «Elasime maal ja kiirabi tulek võttis tunde. Abikaasa pidi minema tee peale kiirabile vastu, et nad mööda ei sõidaks.»

Kiirabi viis naise Pärnu haiglasse, kus talle manustati ravimit sünnitegevuse peatamiseks. «Umbes 20 minuti pärast hakkas see siiski uuesti. Ütlesin õele, et laps hakkab sündima. Kohe peale seda lupsatas poiss voodi peale,» rääkis ema.

Läks tükk aega, enne kui vastsündinu häält tegi. Kuna ta ei hoidnud kehasooja ega hinganud ise, kutsuti Tallinnast reanimobiil ja poiss viidi Mustamäe väikelaste kliinikusse. «Ta oli nii tilluke, et mõõdulindil polnud selliseid numbreid, millega pea ümbermõõt võtta – õde nii ütles,» tuli Tsetsinile meelde. «Mina sain paari päeva pärast koju ja läksin kohe uuesti Tallinna, kus olime üle kuu, siis lubati meid koju.» Poissi tuli veel kodus sondiga edasi sööta ja see kestis pikalt.

Kui nad oli kaks nädalat kodus olnud, avastas Tsetsin, et poiss reageerib häälele kuidagi imelikult. Äkki sai ema aru, et laps ei näe, aga kuuleb. Füüsiliselt oli ta tubli ja kasvas nagu teisedki, aga halva nägemise tõttu ei hakanud roomama ega käima. «Iga aasta käisime Tartu lastehaigla neuroloogiaosakonnas, kus poiss sai korralikult ravi, ja võib öelda, et pääses voodihaigeks jäämisest,» ütles ema.

Nüüd 28-aastasel Tarvol on diagnoositud laste tserebraalparalüüs (PCI), püsiv kesknärvisüsteemi kahjustus. «Rüht on veidi kõver, aga ta liigub ja teeb sporti, nii kuidas jaksab. Vasak silm on peaaegu pime, parem on miinus 12, aga ta ei kurda. Tal on sajaprotsendine töövõimetus ja 80-protsendine invaliidsus,» märkis Tsetsin.

Kõik oli ju korras

Tsetsini rasedus oli tavapärane ning ta oli just paar päeva enne käinud arsti vastuvõtul – kõik näidud olid korras.

«Arstid arvasid, et sünnitegevus hakkas, sest sisemisest käärimisest tekkisid gaasid. Poiss sõna otseses mõttes mädanes sees, kuna lootekott oli rebenenud ja platsenta lihtsalt lagunes arstide käes ära. Looteveed olevat olnud rohelised ja hais oli tõesti kole,» kirjeldas ta.

Naisele öeldi veel, et tal ja lapsel vedas, sest kui ta oleks ettenähtud ajal sünnitanud, siis poleks kumbagi enam olemas. JENS RAAVIK

Märksõnad
Tagasi üles