R, 9.12.2022

Marko Kaasik: riigimets luuraja käe all

Marko Kaasik
, Erakonna Eestimaa Rohelised esimees
Marko Kaasik: riigimets luuraja käe all
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Marko Kaasik
Marko Kaasik Foto: Sille Annuk

Küsitluste põhjal tajub veenev enamik Eesti rahvast riigimetsa raiet probleemina, aga RMK püüab avalikkust igati kõrvale tõrjuda riigimetsa kasutamist määravatest otsustest.

Novembris asus riigimetsa majandamise keskuse (RMK) peadirektorina tööle Mikk Marran, kelle kogu senine karjäär möödus kaitseministeeriumi süsteemis, viimati 2016–2022 välisluureameti peadirektorina. Tal ei ole ka mingit hariduslikku tausta metsanduse ega keskkonnamajanduse valdkonnas. Sellise valiku üle on meedias juba korduvalt avaldatud imestust ja vastumeelsust.

Meelis Oidsalu kirjutas kohe peale Marrani ootamatu ametivahetuse avalikustamist selle arvatavatest tagamaadest: muretust suhtumisest julgeolekuohtudesse, liigsest ambitsioonikusest ja ülbest käitumisest kõrgemal seisvate organitega. Need selgitused aga ei vasta küsimusele, miks maandus eelmisel ametikohal ebapädevaks osutunud ametnik keskkonnaministeeriumi haldusalasse, RMK juhi kohale. Kas oli tegemist juba kaitseministeeriumi kantsleri ametist 2011–2016 ühe allasutuse juhiks langenud Marrani veelkordse degradeerimisega valitsuse silmis vähem tähtsa asutuse etteotsa, mille juhtimisel need tööstiili vead nagu korda ei läheks? Või leiti tema juures ka midagi unikaalset, mis on uues ametis oluline?

Kui ma mai alguses esitasin avalduse RMK juhi kohale kandideerimiseks, olin ainuke, kes oma kandidatuuri avalikustas. Seega ma ei teadnud midagi oma konkurentidest. Ma pääsesin konkursi teise vooru, vestlusele RMK nõukogu esindajaga. Vestlus toimus sõbralikus õhkkonnas, esitasin visiooni Eesti riigimetsa haldamisest elurikkuse säilitamise võtmes ja mind kuulati tähelepanelikult. Palgast rääkides ütlesin, et olen rahul umbes viie tuhande euroga kuus, mis tundus mulle maksumaksja raha mõistliku kulutamisena ja millest oleksin saanud lisaks isiklikule tarbimisele ka mõnd keskkonnaorganisatsiooni rahaliselt toetada. Nüüdseks on selgunud, et sellega olnuksin Eesti riigile Marranist enam kui poole odavam.

Kas kogenud luurejuht kutsuti tugevdama salastuse müüri riigimetsa majandamise võtete ümber, võibolla ka korraldama infooperatsioone keskkonnaorganisatsioonide ja meedia eksitamiseks?

Mõni nädal hiljem saabunud teade, et ma teistest voorust edasi ei pääsenud, ei olnud mulle kui praeguse Eesti metsapoliitika kriitikule kuigi suur üllatus, küll aga tundus selle otsuse põhjendus huvitav: mu juhtimiskogemus olevat «ebamäärane».

Nüüd saab juba öelda, millega võrreldes: minu väga läbipaistva organisatsiooni (enam kui 800 liikmega erakond Eestimaa Rohelised) juhtimise kogemusele eelistati Marrani kogemust väga salastatud organisatsiooniga (välisluureamet).

Jälgides RMK tegemisi viimastel aastatel, võin oletada, miks RMK nõukogu tegi just niisuguse valiku, mitte ei andnud juhtimist kellelegi RMK enda või keskkonnaministeeriumi töötajatest, nagu keskkonna- ja metsakaitseaktivistide ringkondades üldiselt eeldati.

Meedia on sihipäraselt teavet kogudes jälile saanud nii mõnelegi hämarale skeemile riigimetsa majandamisel, nagu riigile metsaoksjonitega võrreldes kahjulikud kestuslepingud.

Äriloogika ütleks pigem vastupidist: pikaajalise varustuskindluse eest võiks puidu ülestöötaja midagi peale maksta. Õhus on korruptsioonikahtlus. Kas kogenud luurejuht kutsuti tugevdama salastuse müüri riigimetsa majandamise võtete ümber, võibolla ka korraldama infooperatsioone keskkonnaorganisatsioonide ja meedia eksitamiseks?

Meedia on jälile saanud nii mõnelegi hämarale skeemile riigimetsa majandamisel, nagu riigile metsaoksjonitega võrreldes kahjulikud kestuslepingud.

Mõistagi on need üksnes oletused, kuid sobiksid ülihästi RMK praeguse lähenemisega, mis püüab avalikkust igati kõrvale tõrjuda ühe tähtsama üldrahvaliku ressursi, Eesti riigimetsa, kasutamist määravatest otsustest.

Tõmbaksin paralleeli Brasiilia ametist lahkuva presidendi Jair Bolsonaroga, kes kogu oma ametiaja jooksul pigistas ärihuvide, mitte rahva teenrina silma kinni seaduserikkumiste ees, mille tagajärjel metsa hävitamise tempo kasvas viimase 15 aasta suurimaks. Tema vastaskandidaat, metsakaitsjate poolel seisev veteranpoliitik Lula da Silva võitis üle riigi napilt, aga kõnealustes vihmametsa piirkondades ülekaaluka toetusega.

Eesti poliitilises süsteemis presidendil selliseid võimalusi sekkuda ei ole, küll aga meiegi demokraatlikus ühiskonnas saab rahvas, kellest küsitluste põhjal veenev enamik tajub metsa üleraiet probleemina, teha poliitilisi otsuseid riigimetsa säästlikuks majandamiseks ja protsessi läbipaistvaks muutmiseks. Järgmine võimalus selleks on juba tuleva aasta märtsis riigikogu valides.

Märksõnad
Tagasi üles