Sinu otsetee kosmosesse

Valev Sein tõi Tartusse näitusele kümme maali ja rääkis nende sündimise lugusid. Foto: Ain Protsin

On ammu teada, et meile teadaolev universum on meile kättesaamatu igas mõttes. Kuipalju me ka ei üritaks kosmoses edasi liikuda kas teleskoopide, matemaatika või füüsikaga, ükstapuha, mis meid selle juures ka ei abistaks – me ei pea ju liikuma füüsiliselt, me võime seda teha vaimselt –, alati on tulemus sama. Meie ees avanev uus maailm on suurem kui see, mida me justkui tunneme, ja ka see on kaheldav.

Kokkuvõttes ei tea me rohkem kui koopainimene. Võib-olla isegi vähem, tema vaatas taevale alt üles, meie juba arvame midagi teadvat, Einstein tegi otsa lahti. Me tunneme musti auke ja Linnuteed, me oleme justkui sammukese koopast välja astunud, aga see on näiline võit. Tõde on tõenäoliselt lõputu, nii et kuidas sa ka ei pingutaks, teadusega tõeni ei küüni. Kunstiga on rohkem lootust. Kunsti eesmärk on sama mis teadusel, me lihtsalt ei oska teda mõõta, aga see pole kunsti viga, ja kas alati peabki?

Viimase aja suurimaid pähkleid füüsikutele on tumeaine ja tumeenergia. Tumeaine moodustab 85 protsenti ruumist, kuid inimene pole võimeline seda tajuma. Me oleme selle välja arvutanud, aga käega katsuda ega näha me seda ei suuda. Me teame midagi, mida me ei tea.