Mari Niitra, Kadi Kivilo: kodustades kohakeelt

Mari Niitra ja Kadi Kivilo Foto: Erakogu

Võrokestel ja setodel näib minevat iseäranis hästi ja nende murrakute elujõus hoidmiseks tehtud pingutused paistavad kaugele. Ent mitte kõik kohakeeled pole ühtviisi heal järjel.

Eesti on väga murderikas maa, pea igas väiksemas nurgas on kõneldud omamoodi. Kui võtta üks piirkond, näiteks Peipsiveer, saab pilt iseäranis kirev, kuna tegemist on mitmerahvuselise alaga.

Võib vaadelda Peipsi äärt põhjast lõunasse: põhjarannikul on kõneldud Alutaguse murret, seejärel poluvernikud oma vadja tausta ja põneva segakeelega, siis juba idamurre Torma ja Kodavere murrakutega. Peipsiveere vanausuliste külades kõneldakse vene keele arhailist pihkvapärast murret, kuid tugevate eesti mõjudega. Emajõest lõuna poole jäävad põlise Tartu murde alad, Räpina kant Võru murdega ja viimaks väga selget identiteeti kandvad setod.