L, 28.01.2023

Milvi Kool: ukrainlasest elupäästja

Milvi Kool: ukrainlasest elupäästja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Võrtsjärve kalurite mõrd.
Võrtsjärve kalurite mõrd. Foto: Elmo Riig

Minul on Ukrainaga eriline suhe. Läheks isegi appi, kui vanus lubaks. Ukrainlane päästis mu perekonna küüditamisest. See oli 1949. aastal. Tema oli siis 24-aastane noormees.

Sõja ajal, 1942. aastal andis Saksa valitsus taludesse sõjavange ja meile tuli tema, eestipäraselt Voldemar. Enamasti olid vangid sundseisus, aga meil sai temast kohe perekonna liige. Anti uued riided ja liikumisvabadus. Talu piiridest siiski välja minna ei tohtinud.

Tal oli haridust ka ja ühe suvega õppis ära eesti keele. Natuke oskas ka saksa keelt. Oli väga sõbralik ja elava loomuga. Laulis omi laule, minu toona kaheaastast venda hoidis nagu oma poega. Ratsutada meeldis, rattaga sõita. Minu isaga käis kalal, meil olid mõrrad Võrtsjärves ja suur purjepaat.

Voldemar abiellus meie küla kaunitari Annaga ega läinud ka pärast sõda Ukrainasse tagasi. Temast sai külanõukogu esimees.

Kui saabus 1949, eesti rahva järjekordne kannatuste aasta, suur küüditamine, meid ei küüditatud, kuigi oli suurem talu, 48 hektarit.

Küüditatute arvu ei saadud täis ja kui oli järelküüditamise päev teada, saatis Voldemar kooliteenija meile ütlema, et paariks päevaks kodunt ära läheksime. Läksimegi Tarvastu valda tädi talusse suure metsa sees.

Kui tagasi saime, oli kõik endistviisi, aga ärevus jäi. Meie külas jäid viimaks aga kõik ilusad õitsvad talud siiski põliselanikest tühjaks. Keda ei küüditatud, lahkus ise uue küüdi ja kolhoosi ajamise hirmus. Tulid uusasukad.

Mis sai meie päästjast Voldemarist? Kui lahkusid talupered, ei jäänud ka tema sinna. Mis temast edasi sai, ei ole mulle teada.

Märksõnad
Tagasi üles