Keele teritaja: pühast põlastusväärseks

Keele teritaja Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Mardipäev möödus äsja, peagi koputab kadri uksele. Mardi- ja kadrisantidest oleme me kõik kuulnud, paljud meist on käinud ka ise santimas ehk katri-marti jooksmas. Palju vähem teab tänapäeva Eesti inimene jõulu- ja näärisantidest, parimal juhul on neid ehk põhikoolis mõnes tunnis mainitud.

Kadri- ja mardisandiks käimine tundub nii eestipärane, kuigi «sant» pole üldsegi eesti omasõna, isegi mitte soome-ugri päritolu. Oleme võtnud sandi oma keelde ikka läänest, nimelt alamsaksa keelest (sante). Sõna ise on ladina päritolu (sanctus) ja see tähendas hoopiski püha või pühitsetud. Arvatakse, et santimise ehk kerjamise seos tekkis sellel sõnal ringi rändavate kerjusmunkade kaudu.

Kui kerjusmunkadest kui pühameestest võidi lugu pidada ning kadri- ja mardisantidesse suhtuti ja suhtutakse isegi praegu päris kenasti, siis muidu on sõnal «sant» üsnagi sant mekk juures. Vaene kerjus ei olnud auväärne olla, sageli oli tal veel ka mõni füüsiline häda küljes. Käsist-jalust sant aga ei saanudki kunagi järje peale ning jäi teiste lükata-tõugata. Sandil ei ole tervist ega rikkust, seega ka austust tema vastu napib. Sant oli oma puudega eemaletõukav, ta ei vastanud üldistele normidele sellest, mis on õige ja hea.