Kerttu Kuku: Ekraanisõltlase pihtimus - infovaikusest ja sipelgatest

Kerttu Kuku Foto: Sille Annuk

Pean kohe alguses tegema ülestunnistuse. Ketran sotsiaalmeedia ja uudisteportaalide infovoos iga päev mitmeid-mitmeid tunde. Ei taha ega julge tihtipeale vaadatagi, milline on mu ametlik ekraaniaja statistika, mida telefon salvestab. Postimehest Delfini, New York Timesist The Guardianini, sealt edasi Facebook, Instagram, Twitter, Tumblr – nimekiri saab veel minna edasi, mida ühes päevas jõuab läbi uurida.

Miks ma teen seda? Teadmatus teeb mu rahutuks. Pikalt vaikuses olemine paneb aju sügelema ja kihelema. Nagu terve padajaa sipelgaid oleks mu peakolus ringi jooksma hakanud. Momendist, kui esimestest infovooludest on dopamiinilaks verre jõudnud, kaovad sipelgad. Pole vahet, kas see on mõni uus vaimukas TikToki trend, hea säuts või uudis järgmisest valitsuskriisist. Veidi meenutab Pavlovi refleksi – uus info, rahulik aju. Toimib peaaegu nagu kellavärk.

Ma tean, et see ei ole hea näitaja. See ei mõju hästi koolitööde kulgemisele ega veebiväliste hobidega tegelemisele. Vahel ma leian end midagi taas klõpsamas, isegi mitte teadvustades, et just seda keskkonda kasutan. Mu näpud mõtlevad aeg-ajalt minu eest.