Tuul Sepp: loodus ei arvusta sind

Tuul Sepp Foto: Erakogu

Inimliik on välja arenenud keskkonnas, mis on soe, päikseküllane, roheline, täis õitsvaid taimi, laulvaid linde ja sumisevaid putukaid. Õitsvad ja vilju kandvad taimed tähendavad meile toiduturvalisust, rõõmsalt tegutsevad väikeloomad kiskjaohu puudumist. See on keskkond, kus inimesel on evolutsioonilistel põhjustel hea olla. Rahutust ja muret tekitab inimliigile ebaloomulik ja minevikus ohtusid hõlmanud keskkond: liiga vaikne (ilma looduslike helideta) või liiga mürarohke, ilma toetavate kaaslasteta, liigivaene ja seetõttu ka näljaohule viitav.

Tänapäeva inimene elab linnas, keskkonnas, mis on küll turvaline ja ressursirohke, kuid kus me sellest hoolimata tunneme end sageli võõrkehana. Minnes linnast välja rohelusse, tunneme end kohe paremini – värskem, lõõgastunud, puhanud. See on inimliigi loomulik elukeskkond, mitte liiklusmürane, kinniehitatud, reostunud õhuga ja eluvaene linn. Meie sisetunne ütleb selle meile selgel ja tugeval häälel välja, kui me vaid oskame seda kuulata.

Keskkond mõjutab nii meie füüsilist kui ka vaimset tervist. Teaduskirjanduses, aga kahtlemata ka noortega töötavate inimeste igapäevakogemuses, on seos noorte vaimse tervise ja nende elukeskkonna vahel üsna selge – keskkond saab tervist toetada. Näiteks noortekeskused, raamatukogud ja spordi- või mänguväljakud parandavad sotsiaalseid oskusi ning võimalusi leida positiivse tervisemõjuga tegevust.