L, 28.01.2023

VIDEOLUGU ⟩ Väikekoolis sirguvad noored hobulausujad

Väikekoolis sirguvad noored hobulausujad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Teisipäeviti on Peedu koolis loomade keele tund, kus õpitakse loomadega suhtlemist. «Loomad on võimelised meist aru saama ja valmis meiega koos tegutsema, kui me oskame neid mõista ning saame aru, et neil on tunded nagu inimestelgi,» lausus õpetaja Liina Luure (keskel).
Teisipäeviti on Peedu koolis loomade keele tund, kus õpitakse loomadega suhtlemist. «Loomad on võimelised meist aru saama ja valmis meiega koos tegutsema, kui me oskame neid mõista ning saame aru, et neil on tunded nagu inimestelgi,» lausus õpetaja Liina Luure (keskel). Foto: Kristjan Teedema

Tänapäeva laps küllap ikka veel teab, et kiisu teeb mjäu-mjäu, kutsu auh-auh ja kukk kikerikii, kuid miks nad sellist häält teevad või teinekord hoopis saba liputavad, selja küüru tõmbavad või liivas püherdavad? See on loomade viis end väljendada, teisisõnu loomade keel.

Elva ääres Peedu koolis seda keelt juba pisut osatakse. Selle sügise iga teisipäeva pärastlõunal ootab õpetaja Liina Luure kannatlikult klassiruumis, mõnikord ka õuetrepil oma kümmet mudilast, et peale hakata loomade keele tunniga.

«Õpetame lastele üldiselt, kuidas loomadega suhelda. Loomad on võimelised meist aru saama ja valmis meiega koos tegutsema, kui me oskame neid mõista ja saame aru, et neil on tunded nagu inimestelgi,» selgitas õpetaja. «Oleme lastega käinud erinevaid loomi vaatlemas, olnud nendega koos, neid toitnud ja proovinud end neile arusaadavaks teha,» lisas ta.

Ponid, küülikud, kanad

Loomadega kohtumiseks ei pea väga kaugele minema. «Võtsime paar aastat tagasi siia kaks lammast, et ei peaks muru niitma,» naeris Luure. Sestsaati on kooliõuele lisandunud ponid, jäärad, küülikud, kanad ja kuked. Nendega puutub koolipere kokku iga päev õuevahetunnis, et loomi toita, joota ning neil olemine mõnusaks ja puhtaks teha.

Seetõttu tunnevad lapsed oma loomadest kaaslasi juba üsna hästi. Päris loomade keele tunniga tehti algust sel sügisel. Iga trimestri eel valivad Peedu kooli õpilased endale uue huvitunni, milleks sel korral on üks keel. Valida sai jaapani, soome, prantsuse, eesti, viipe- ja kehakeele ning loomade keele vahel.

Loomade keele tund ei tähenda, et hobune peab iga kord hüppama ja trikke tegema, rõhutas õpetaja Liina Luure.

Teise klassi poiss Oliver Oskar rääkis, et tema valis loomade keele tunni just seepärast, et talle väga loomad meeldivad ning tahaks osata neid paremini mõista. Klassivend Hendrik oli temaga nõus.

Viimasel korral toimus loomade keele tund õues, kus osalema oli palutud kooliponi Olaf. Olafi teeb eriliseks see, et tal on kihulaseallergia, mistõttu peab ta kandma valget kaitserüüd ja näeb sestap välja kui kummitus. Seepärast on ta kooli teiste loomasukatega võrreldes pisut kapriissem.

«Tema märkab kohe, kui ma midagi valesti teen ja kui teised hobused annavad väga palju andeks, siis Olaf ei anna,» rääkis Luure. «Seepärast mulle ta ka nii väga meeldib, sest temaga ei tule kõik välja, aga kui tuleb, siis on kui topeltvõit,» lausus õpetaja.

Samas ei tähenda loomade keele tund seda, et hobune peab iga kord hüppama ja trikke tegema, rõhutas Luure. Tunni iva peitub mõistmises, mis loomale meeldib, mis hoopiski mitte. Kas ülesanded on talle jõukohased? Kas ta teeb neid vabatahtlikult või peab teda selleks natuke tagant utsitama? Kas ta üldse peaks palli mängima ja hüpata oskama?

«Kui neid küsimusi mitte esitada, jääb see lihtsalt põnevaks vaatemänguks ning ponidega ringi jooksmiseks,» lausus Luure.

Lapsed loodusesse

Varem on Peedu kooli lapsed saanud ise valida, millisest huvitegevusest nad osa saada soovivad. Harrastatud on joogat, loetud raamatuid, meisterdatud onne, ehitatud ja programmeeritud roboteid, iluvõimeldud, lauldud, muusikali kirjutatud ja kokatud.

«Kokandus on hästi populaarne olnud,» rääkis Peedu kooli õppejuht Anneli Armus-Juhkam. «Mõtlesime, et kui nad sel aastal jälle kokandust võtavad, on nad tippkokad valmis,» muigas ta.

Nõnda sai huvitunni keskmesse seatud keel. Õppejuht ise seisab klassi ees jaapani keele õpetajana. Et seda sai ülikoolis õpitud ja mõni aeg tõusva päikese maal elatud, saab tähestiku, põhilise sõnavara, värvide ja numbrite õpetamisega hakkama küll, ütles ta tagasihoidlikult.

Miks ei võiks iga kool sedavõrd mitmekesiselt toimetada? Tegelikult ju võikski, arvas kooli direktor Kersti Kaplinski. Mõne tavakooli juhtkond käib Peedu koolis teinekord külas ja vaatab, kuidas seal asjad toimivad, mida võiks ja saaks endaga kaasa viia ja mujal rakendada.

Ka loomade koolialale kaasamise kohta on palju uuritud. «Elu on lihtsam, kui loodus ja loomad on kogu aeg sinu ümber. Lapsed lihtsalt tuleb sellest tänapäeva tehiskeskkonnast välja tuua, muidu lõpetame me halvasti,» on Kaplinski veendunud.

Esimene Peedu kool tegutses 1990.–2004. aastal. 2013. aastal tekkis Tartu Erakoolil huvi seal taas harukool avada ning juba sama aasta sügisel seda tehtigi. Üsna pea pärast seda valmis ka Peedu kooli- ja kogukonnamaja, mille kuues klassis õpib ligi 60 õpilast. Peale õppetöö toimetab majas ka juuksur, toimuvad koolitused ja kogukonnaüritused.

Peedu kooli õuel elavad peale jäärade ka ponid, lambad, küülikud, kanad ja kuked.
Peedu kooli õuel elavad peale jäärade ka ponid, lambad, küülikud, kanad ja kuked. Foto: Kristjan Teedema
Märksõnad
Tagasi üles