Siiri Laidla: inimkonna parima osa võlud ja vaevad

Siiri Laidla Foto: Erakogu

Klassikud on öelnud, et jalakäijad moodustavad inimkonna parima osa. On ju tore mõelda jalakäijast kui linnaliikluse olulisimast komponendist. Jah, oleneb linnast. Linn on nii Elva kui ka New York, nii Antsla kui ka Tartu. Antslasse ega New Yorki pole ma sattunud. Need linnad pole niikuinii võrreldavad ning sealsed probleemidki erinevad nagu öö ja päev.

Tartu kui põline kodulinn ei saa mind aga mingil moel ükskõikseks jätta. Mis sest, et elan Nõlvaku kandis linnaservas, kus on tõesti hea jalgsi käia. Mitu jalakäijate kiirt sinna ja tänna, piisavalt pinke, rohelust ja rahu. Mitu paraja suurusega kauplust käe- ja jalasirutuse kaugusel. Mänguväljakud. Ei häiri siin ka paljukirutud tõuksid ega jalgrattad, kõigile jätkub ruumi. Lausa idüll.

Vahel tekib aga pakiline vajadus kesklinna minna. Bussiliiklus toimib kenasti. Jah, mõne marsruudi kallal võiks norida, kuid üldiselt pole see probleem, pigem enda tähelepanematus, kui vana pea ei võta kõike kinni. Näiteks olen nr 13 bussiga end leidnud raudteelähedaselt tühermaalt, nr 3 on mind sõidutanud loomakliiniku manu, kuigi lootsin jõuda Maarjamõisa haiglasse. Ennevanasti ju viis haigla juurde nr 3, nüüd juba mitu-setu aastat nr 2. Ju on mul konservatiivne ajuehitus.