Gustav Adolfi päeval kõlab luuletus Tartu purustamisest ja muud sajanditetagust loomingut

Kõneleb professor Daniel Sävborg. Foto: Andres Tennus / TÜ

Tartu ülikooli skandinavistika osakond tähistab sel reedel 13. korda Gustav Adolfi päeva. Seekord on fookus rootsiaegsel Tartul ning Eestis pool oma elust elanud näitekirjaniku ja poeedi Isaac Börki loomingul.

Kui Börk oli Tartusse kolinud, kirjutas ta 1691. aastal ülikooli taasavamise puhul luuletuse. Selles on ta maalinud mõjusa pildi venelaste 1656. aasta sissetungi järel rusudeks muudetud linnast ja ülikoolist ning on värsistanud taastõusmise varemeist.

Helikoni elanike rõõm

See oli tõesti murede aeg ja lõputute kaebeviiside aasta!

Aeg, mille terav kibestumine on söövitanud mällu

Midagi, mida järeltulevad põlved ei kaota kunagi oma mälust,

Kuigi nüüd jumalate mägi Helicon uhkelt taas seisab.

Kui vägivalla suits värvis taeva tumedaks

Ja Apollo ise koguni peab põgenema oma kodust

Ja tarkuse rahvast polnud mitte kedagi näha,

Kui vaid mõni üksik, põgenemas, kibedad pisarad silmis,

Siin lebas pooleks läinud gloobus, seal katki löödud lauto,

Siin katkirebitud raamat, mis ise tõestab oma olulisust,

Ja seal veel asi, mis on pühendunud tarkus.

Kõik katki rebitud, ümberpööratud, hävinud ja jäänud kaitseta.

Loorberipuudega Tarkuse aed on mustaks põletatud,

Kõik vesi on kuivanud Castalli hõbedases voos,

Kõik luule, mis on mäel lauldud, oli halastuseta surmatud,

Kõik rõõmu hääled olid pööratud nutuks ja halaks.

Seal, kus tarkus elas, oli nüüd julmus

Ja pühaduse peeker polnud vaba vägivallast,

Aga nüüd kannab taeva halastust ja Põhjamaade kangelase kätt,

Üht kõrgelt igatsetud rahu, ja valgustatud kuningas

On teinud nii, et Muusa on taas oma kodu üles ehitanud

Ja tarkus on leidnud tee vaenlase paigale,

Et mahajäetud, pagendatud ja rüüstatud kohale

On Phoebus taas oma telgi püstitanud

Ja sinna Õpetuse mäele on tarkuse rahvas taas elama asunud.

*

Nii kaua kui Kuu kasvab ja kahaneb,

Nii kaua kui Päikese tuli taevas põleb,

Nii kaua kui Emajõgi voolab siin oma kallastel ja sildade all,

Nii kaua peab Tarkuse mägi Helicon

Kogu oma tulevikus õnnelikult püsima,

Sest see on see, mida soovib ülivõimas taevas.

Isaac Börki luuletuse «Helikoni elanike rõõm» on tõlkinud Kristel Sävborg.

Sellise esikaanega köites ilmus näidend «Lykkoprijs». Foto: Repro

Tartu ülikooli skandinavistika professor Daniel Sävborg selgitas, et Tartu ülikool (Dorpt Academien, nagu Börk seda nimetab) oli Venemaaga sõja tagajärjel olnud suletud mitu aastakümmet.

«Luuletus ülistab selle tarkusetempli taasülesehitamist ja ka Tartu ilu saabunud rahupäevadel,» lisas professor. «Börk suudab luuletusega anda tugeva graafilise pildi tegelikkusest pärast seda, kui Vene armee vallutas linna 1656. aastal. Ta kirjeldab linna, kust Apollo ja muusad on põgenenud. Ta räägib pimestavast vägivallast.»

Luuletuses märgitud Helikon sümboliseerib tarkuse asupaika, Tartu ülikooli, teatud määral kogu linna. Helikon oli kreeka mütoloogias muusade asupaik. Seal paiknes Pegasose kabjalöögist tekkinud allikas, milles suplesid muusad. Samas luuletuses mainitakse esimest korda Emajõge.

«Praegusel ajal püsib arvamus, et varasemate aegade sõjapoeesia ülistab sõda ja alles meie ajal kirjeldatakse seda kui midagi hirmsat,» selgitas professro. «Isaac Börki luuletus näitab, et see pole tõsi.»

Õppehoone fuajees

Professor Daniel Sävborg kõneleb kõigest sellest ka 4. novembril kell 16 Lossi 3 õppehoone fuajees.

Esimest korda pärast 1689. aastat kantakse seal ette laule ja dialooge Börki näidendist «Lykkoprijs». Samuti esitatakse esmakordselt eestikeelses tõlkes tema luulet Tartust, Emajõest ja ülikoolist ning sõjast ja rahust.

Kõlab rootsi rahvamuusikat ning 17. ja 18. sajandist pärit klaveri-, flöödi- ja viiulilugusid. Loengu akadeemilistest väitlustest 17. sajandil peab TÜ raamatukogu teadur Kaarina Rein.

Loengud on inglise keeles, luuletusi ja näidendit esitatakse eesti keeles. Kõik huvilised on oodatud. Üritus on tasuta.