Jens Raavik: enam ei julgegi haigeks jääda

Jens Raavik Foto: Margus Ansu

Ülemöödunud nädalal juhtus mul õnnetus, kui mürasin aastase pojaga ja mänguhoos läks tema pisike näpp mulle silma. Järgmisel päeval oli silm paistes ja vett jooksis sedasi, et töö tegemine oli võimatu, mistõttu pöördusin erakorralise meditsiini osakonda.

EMOsse jõudnud, teatati juba lävepakul, et olen tulnud täiesti valesse kohta, sest silma­traumadega tegelevad hoopis teised arstid, haigla teises korpuses. Juhised anti sellised, millest tolku polnud: mulle öeldi, kus silmaarst asub ning et seal on elav järjekord, aga kahjuks ununes sellele lisada, et enne tuleb käia ka registratuuris. Nii ma siis tatsusin haiglas üles-alla, kuni visiiditasu makstud ja ootasin kabinetiukse taga oma nime.

Kui seda pooletunnise ootamise järel kuulsin, võtsid mind vastu kolm kitlites inimest, üks neist vaatas läbi aparaadi mu silma ning eemaldas sarvkesta marraskil osa pintsettide abil. Silmaarst avas haiguslehe ning sama nädala pühapäevani tuli mul ekraane vältida, uuest nädalast sain taas tööle.