Nele Dresen: Tartu mängud mäluga

Nele Dresen Foto: Elisabeth Heinrich Soon

Kui kaua suudab eksisteerida ja konkurentsivõimelisena püsida muuseum, mille väsinud majas asuv 21 aasta vanune püsinäitus ei huvita enam kedagi ning kus töötajad saavad palka märkimisväärselt vähem kui kultuuritöötaja riiklik miinimum?

Töötasin Tartu linnamuuseumis täpselt seitse aastat (2015–2022), millest viimased viis juhtisin näituste osakonda. Minu viimane tööpäev oli 30. septembril. Olin tunnistajaks mitmetele linnamuuseumi olulistele projektidele, intrigeerivatele teemapüstitustele ja aktiivsele osalusele kultuurielus, mis on pälvinud muuseumielus laiemat tunnustust. Kahjuks varjutas seda kõike pidev hirm linnamuuseumi tuleviku ees.

Nii on linnamuuseumi, aga ka teistel muuseumivaldkonnas töötavatel inimestel juba pikka aega mõtetes tiksunud küsimus: kui kaua suudab eksisteerida ning konkurentsivõimelisena püsida muuseum, mille väsinud majas asuv 21 aasta vanune püsinäitus ei huvita enam kedagi ning kus töötajad saavad palka märkimisväärselt vähem kui kultuuritöötaja riiklik miinimum?