Noor õpetaja: inimesed ei oota, et üks lokkis juuste, roosade huulte ja lillelise seelikuga naine võiks anda füüsikat

29-aastane Annika Kumar on füüsikaõpetaja juba kaks aastat. Foto: Erakogu

Annika Kumar on elupõline tartlane, kes on pärast kümmet aastat jõudnud ringiga tagasi oma vanasse kodukooli Karlovas. Tema on ka üks kümnest haridusprogrammis «Lae end» osalejast.

Hariduselt bioloogia ja biomeditsiini taustaga Kumar tunneb, et murrab füüsikaõpetajana heas mõttes stereotüüpe ning ei vahetaks tähendusrikast haridusvaldkonda enam millegi vastu.

Kumar möönab, et kuigi mitmel õpetajal oli tema väärtuste ja huvide kujunemisel suur roll, siis ise ta kooliajal seda karjäärivalikut isegi ei kaalunud. «Noorem Annika oleks olnud mind klassi ees nähes päris üllatunud. Tol ajal polnud õpetajaameti maine just kõige kõrgem ja ma ei mäleta ka noori säravaid eeskujusid, kellega oleksin end saanud samastada,» meenutas ta.

«Ka täna ei ootaks inimesed, et üks lokkis juuste, roosade huulte ja lillelise seelikuga naine võiks olla füüsika õpetaja. Nii juhtuski, et veel 2020. aasta alguses polnud ma õpetajatööle kordagi mõelnud,» lisas Kumar.

Selleks ajaks olid neiul biomeditsiini magistriõpingud lõpusirgel, aga lõputöö teema teda enam ei kõnetanud. Enda jaoks tähendusrikast teed otsides jäi talle ette Noored Kooli järjekordse lennu kutse ning ta otsustas väljakutse vastu võtta.

Tänaseks jääb üle vaid tõdeda, et elu on üllatusi täis. «Esimesest seminarist peale pole ma oma otsust kahetsenud ega tagasi vaadanud. Õpetaja töö on tähenduslik, väärtuslik, suure mõjuga, loominguline ja väljakutsuv,» lausus Kumar.

Füüsikatunnid said lemmikuks

Füüsikaõpetajaks sai Kumar eneselegi ootamatult, sest kandideeris ikka mõttega saada bioloogia või loodusõpetuse õpetajaks. Mäetaguse Põhikool Ida-Virumaal, kuhu ta kandideeris, vajas aga ka füüsikaõpetajat ning väikese värinaga Kumar selle klassi ette ka astus.

«Ütleme, et lemmiktunnid need just polnud. Esimesel aastal pidin ikka palju vaeva nägema, et füüsika andmisel enesekindlust kasvatada,» tõdes noor õpetaja.  

Ehkki loodusvaldkonnas oli ülikoolist tegelikult tugev põhi olemas, oli õpetamine ikkagi raske – eriti praktiliste tööde planeerimine, sobivate katsete leidmine, teemade näitlikustamine ja igapäevaeluga sidumine.

Aasta lõpuks oli Kumaril aga juba palju ideid ja mõtteid kogunenud ning teisest aastast nautis ta füüsika õpetamist täiega. «Eriti katsete planeerimist, põnevate näidete leidmist ning teemade lõimimist muude loodusainetega nagu bioloogia,» rääkis ta.

Õpilaste avastusrõõm

Pärast kahte aastat Mäetagusel on Annika tänaseks tagasi oma vanas koolis Karlovas, tuttavates klassiruumides hoopis teises rollis. Harjuda on tulnud oma endiste õpetajatega, kellest on saanud kolleegid. 

Kumar õpetab põhikooliõpilastele loodusõpetust, bioloogiat ja füüsikat ning hakkab edaspidi juhtima ka teadusringi. Vaba aega sisustab ta aga kõigega, mis pakub rõõmu – olgu see siis looduses uitamine või logelemine, väikekandle mängimine või moejooniste visandamine.

Rõõmu pakub muidugi ka töö ise. Kumar näeb haridusvaldkonnas lõputult võimalusi ning on järgmiseks eesmärgiks võtnud haridusteaduste magistrikraadi. Muu hulgas huvitab teda projekti- ja avastusõpe, kus õpilased saavad õppida mingi projekti käigus või praktiliste tegevuste kaudu.

«Haridus on täiega minu teema. Tahan rohkem uurida, kuidas saaksin õppetööd nendel põhimõtetel planeerida ja läbi viia. Praegu pole ma veel nii kaua füüsikaõpetaja olnud, et suudaks igaks tunniks praktilisi tegevusi planeerida, aga see on midagi, mille suunas ma sihipäraselt töötan,» rääkis ta.

Kõige rohkem inspireerivad teda uudishimulikud ja avatud noored klassipingis. Kolleegid innustavad aga meetodite ja nippidega. Ent kõige nauditavam on jälgida õpilasi iseseisvalt ja ennastjuhtivalt tegutsemas, küsimustele lahendusi otsimas, üksteist aitamas, loominguliselt lähenemas. See on äge, rõõmustas Kumar.

Koolielu võiks ümber mõtestada

Kahjuks pole eelkirjeldatud inspireerivat pilti koolis küll väga tihti näha, sest nii õpetajad kui ka õplased on suurest koormusest väsinud ning nende vaimne tervis, sotsiaalsed oskused ja enesejuhtimine saaksid olla paremad.

Vaimse tervise toetamine algab muidugi turvalisest koolikeskkonnast, kus igaüks tunneb end hästi ja vabalt, toetatakse kõigi eneseväljendusõigust ning aktsepteeritakse neid sellisena nagu nad on, mõtiskleb Kumar.

Stressi vähendamise võtmena näeb ta ülekoormatud õppekavade kärpimist. Samuti võiks õpilaste motivatsiooni suurendada tänapäevasemate ja tulevikkuvaatavate teemade kasutamine ning siiras arvestamine nende huvidega.

Lisaks tuleks haridussüsteemis tervikuna ümber mõtestada õpetajate koormus, ülesanded ja tegevused. «Paljudes koolides käib õpetaja töö arvestamine endiselt kontakttunni järgi, aga tunni andmine on vaid üks väike osa õpetaja tööst,» märkis Kumar.

Töökoormus võiks olla paindlik, et õpetajal oleks aega ja jaksu ennast täiendada – seda eriti alustavatel õpetajatel, kelle puhul kipub vanematel olijatel mõnikord meelest minema, kui keerulised algusaastad tegelikult on. Ja et need noored kooli jõuaksid, on oluline tasakaal õpetajatöö maine, tasu ning koormuse vahel – kõigi kolmeta ei veena vaid missioonitunne tegusaid inimesi haridussüsteemi jääma, lisas noor õpetaja.

Lugu ilmus algselt füüsikaõpetajate tunnustusprogrammi «Lae end» ariklisarjas. Programmi eesmärk on teha parim õpikogemus kättesaadavaks kõigile füüsikat õppivatele põhikoolilastele üle Eesti.