Liina Ludvig: oma kodu ostmine ei tohiks nii raske olla

Liina Ludvig Foto: Margus Ansu

Pidin hiljuti saunalavalt lahkuma, kui jutt liiga kaua kinnisvarateemal peatus. Unistus oma kodust hakkas hääbuma. Selle soetamine näis kui ületamatu, aukartustäratav mäemürakas. Rääkimata kahjutundest, mis mind tabas, kui kuulsin, kui «odav» kõik kord oli. Olen rongist maha jäänud ja järgmist ei tule ega tule.

Paljude asjadega, mis täiskasvanuks saamist märgivad, jäin ma hiljaks. Elasin päris hilise eani kodus, vanemate ja vennaga koos. Ülikool oli ju kodulinnas, nii et asja ees, teist taga välja kolida polnud mõtet. Tööd tegin juba üsna noorest saati, sellega ma hiljaks ei jäänud, ja kodu üürida oleks ju võinud küll.

Kahekümnekuuesena – kui see number välja kirjutada, pole võib-olla nii hirmus – otsustasin, et aitab küll ja kolisin Supilinna Tähtvere tänava 12-ruudusesse «korterisse». Kuu eest maksin seal toona koos kõrvalkuludega 250 euro kanti.