LOE UUESTI ⟩ Tantsutäht Ülle Lichtfeldt jutustab rumbaga oma isikliku loo

Kolmandas saates «Tantsud tähtedega» tantsib näitleja Ülle Lichtfeldt publikule isikliku loo. Kuna tema treener Marko Mehine ja tantsukool Respect asuvad Tartus, leiab suur osa treeninguid aset siin. Foto: Kristjan Teedema

«Tantsud tähtedega» suurejooneline hooaeg jõudis 27. novembril lõpule, võitjaks krooniti näitleja Ülle Lichtfeldt. Tema õpetaja Marko Mehine treenib võistlustantsusportlasi Tartu klubis Respect. Loe uuesti, millest rääkisid Ülle Lichtfeldt ja Marko Mehine viis nädalat tagasi treeningsaalis, kui võit alles kaugel oli. Ja märka ka videot.

Muidugi on see kõik kui üks mäng, peamine on heategevus. Keegi jääb aga ikka pingerea alumisse otsa, keegi kerkib ootamatult kõrgele. Järgmisel korral võib minna vastupidi. «Tantsud tähtedega» saadet ei tohiks väga tõsiselt võtta! Aga kui hooaeg juba käib, siis haarab tegijaid hasart – parem on pääseda edasi ja mitte välja langeda. Parem on võita!

Treeneril Marko Mehisel on võistlustantsija minevik ning Tartu tantsukool Respect, mida ta koos oma naise Kaisa Oja-Mehisega juhib. Kõik hoiavad seal õpetaja Markole pöialt: noored sportlased, lapsevanemad, seeniortantsijad, seltskonnatantsukursustel käijad. Kuidas saab ta neid alt vedada? Ei saa ju!

Kaks tundi kõndimist

Näitleja Ülle Lichtfeldtil on aga Rakvere teater ja publik. Kuu aja eest esietendunud «Di ja Viv ja Rose», millega nad mööda Eestit ringreise teevad, lugu ajast ja armastusest. Lisaks sajad tuhanded inimesed, kes tema filmirolle teavad ja telesarju vaatavad. Ülle Lichtfeldt ei saa samuti kedagi neist alt vedada.

Töö, ja ainult töö on see, mis Marko Mehist ja Ülle Lichtfeldti päästab.

«Eile me kaks ja pool tundi kõndisime seda rumbakõndi,» räägib Ülle Lichtfeldt ohates. «Mul öösel puusad valutasid. Mõtlesin, et varsti pean titaanpuusad panema ... Muudkui kõndisime ja kõndisime ja kõndisime.»

Rumbasamm tähendab, et loed: «Üks!», ja astud sammu, hoiad raskuse ees, keha sirutatult, õlad all ja vaagna otse, ning: «Jaa!» – istud puusale, üks puus üleval, teine all, vaagen küljele avatud, keha hoitud. Astud teise jalaga: «Kaks», hoiad raskuse ees, vaagna otse, keha sirutatult, ning: «Jaa» – istud puusale, avad vaagna, hoiad keha.

Marko Mehine selgitab, et kui nad tahavad Ülle Lichtfeldtiga kaugemale jõuda, siis ei saa minna ainult seda teed, et õpetad sammud ja koreograafia selgeks ning näitad kohtunikele ette. «Tal peab süsteem tekkima,» rõhutab Marko Mehine. «Lõpuks peab ta päriselt aru saama ja päriselt ka tantsima.»

Kolmas saade tuleb ettearvamatu. Kõigest täpselt ei saa rääkidagi. Tantsutäht peab esitama seal oma isikliku loo. Aga millise tantsuga ta seda teeb, otsustab paar ise. Valida oli kolme standardtantsu või kolme Ladina-Ameerika tantsu vahet.

Mul öösel puusad valutasid. Muudkui kõndisime ja kõndisime ja kõndisime, meenutab teisipäevast treeningut näitleja Ülle Lichtfeldt.

Ülle Lichtfeldt on endas aastakümneid kandnud üht muusikapala, mis on teda elu paljudes olukordades aidanud ja reisidel saatnud.

«Kui mul poleks Marko vastu sellist usaldust, kindlust, et tema aitab mul selle välja tantsida, siis poleks ma toda lugu talle andnud,» räägib Ülle Lichtfeldt. «Ning see isiklik lugu, mida ma jutustan ... Selle mõte on, et olgu me vaesed või rikkad või haiged, õnnetud või vihatud või armastatud, alati tuleb edasi minna, mitte paigale jääda.»

Kui Marko Mehine nägi, kuidas Ülle Lichtfeldt oma ideest rääkides põlema läks, otsustas ta, et olgu, nad võtavad selle loo. See oli rumba. Rumba ei ole küll lihtne, see on aeglane, kõik pausid tuleb liikumisega täita. Aga nad saavad hakkama. «Üks-jaa, kaks-jaa, kolm-jaa, neli-jaa! Sul on ilusad jalad, kogu aeg siruta neid,» nõuab Marko Mehine.

Esimene saade, Ülle Lichtfeldti ja Marko Mehise tša-tša-tšaa. Kohtunike hinded: 3, 4, 4, 4. Foto: Kalev Lilleorg

Aju vajab puhkust

Ülle Lichtfeldt räägib, et kui nad on kaks tundi treeninud, jookseb ta aju kokku. Mahvi veel jätkuks, aga aju tahab pausi. «Ma olen muidu selline käre naine, aga siin trennis avastasin, kui kuulekas ma olla võin. Nagu väike laps, allun talle täielikult,» sõnab Ülle Lichtfeldt.

Marko Mehine naerab selle jutu peale ning märgib, et jah, ükskõik, mida ta küsib, ei julge Ülle oma vastusega eksida ja läheb alati natuke pabinasse.

«Tahan oma õpetajale ju meeldida, ei taha talle pettumust valmistada. Need on kõik nii inimlikud ja toredad tunded, mida ma pole ammu tundnud,» ütleb Ülle Lichtfeldt ja kirjeldab, kui piinlik tal seekord jälle oli, kui Marko hakkas ta põlvi peksma ja õlgu alla suruma. «Miks ma teen neid vigu, kui tean, et ma ei tohi neid teha!» ahastab ta.

Mida Marko Mehine treenerina ise õpib sellest, et peab lühima ajaga koos õpilasega, kes pole tantsija, saavutama maksimaalse tulemuse?

«Noori sportlasi treenides pole mul vaja leida tuhandet lähenemismeetodit. Seletan nii, nagu olen palju kordi varem juba seletanud. Aga see võib olla liiga keeruline,» arutleb ta. «Kui olen mitu korda öelnud, et siruta, siruta, siruta, aga näen, et see ei aita, siis pean leiutama teisi teid. Lõpuks panen Ülle ühe küünarnuki vastu seina ja teise ka. Alles siis ta taipab: «Ah-haa! Sa mõtled seda!».»

Marko Mehine ja Ülle Lichtfeldt teises saates aeglase fokstroti poosis. See oli saate parim esinemine. Kohtunike hinded: 7, 7, 7, 7. Foto: Karli Saul

Asi, milles treener Marko Mehine enam kui kindel on, on aga, et need viis Ladina-Ameerika ja viis standardtantsu, mis kaheksas telesaates koos tähtedega Eesti rahvale hindamiseks ette näidatakse, suurendavad taas huvi võistlustantsu ja tantsuoskuse vastu laiemaltki.