Karl Pütsepp: et kasvada, tuleb ka kahaneda

Karl Pütsepp Foto: Sille Annuk

Tartu pole mitte väike, vaid kompaktne linn, millel on seetõttu erakordne võimalus kasvada targalt. Poliitilisi ja linnaruumilisi avalikke keskustelusid jälgides tundub samas ununevat tõsiasi, et praegustest otsustest sünnib tuleviku linn. Juba mõnda aega on selge, et heaolu kasv ei saa sündida looduse arvelt. Nii seisamegi silmitsi paradoksiga: selleks, et oma heaolu enam-vähem samal tasemel säilitada, et targalt kasvada, peame õppima kokku tõmbama. Ka Tartus.

Viimastest aastatest mäletavad kõik kirglikke arutelusid linna rohealade üle. Otsused vaidlusalused alad täis ehitada tehti aga 15–20 aastat tagasi. Nii peame ka nüüd uusi linnaruumilisi otsuseid vastu võttes arvestama seesugust ajalist perspektiivi ning mõtlema, missugune on elurikkuse seisund meie rohealadel ja parkides, sest üksikuist hajali paiknevaist mullani niidetud liigivaestest rohekõrbetest ei piisa tehiskeskkonna mõjude tasakaalustamiseks. Samuti on Tartus ehitisi, mille tuleviku üle põhjalikku arutelu peame pidama.

Sõpruse sild on hea näide utoopiast ja laiutavast tehiskeskkonnast: niivõrd suurt silda pole Annelinna ja Karlova vahele kunagi vaja olnud. Eriti Karlova-poolses otsas on silla ühendus teiste linnaosa teedega ebaloogiline ja see rikub linnaruumi. Nüüd on aeg mõelda tulevikule ja silda «kärpida»: tegelikkuses on vaja vaid 1+1 sõiduradadega silda, mis mahub hästi vaid ühele poolele.