Rannar Raba: vaba vaimu viljad

Rannar Raba Foto: Sille Annuk

Ukrainat kaheksandat kuud räsiva sõja taustal tahaks mõnikord eelmise kahe aasta kohta öelda «see vana hea koroonaaeg». Sedavõrd tülgastav mõjub jõhkrast ja mistahes mõistuspäraste parameetrite kohaselt arusaamatust agressioonist tõusev ebakindluse udu. Keegi ei julge ennustada, millised on selle sõja kaas- ja järelmõjud ning kui kaua need kestavad.

Muidugi ei saa me tähtsusetuks pidada pandeemia ajal sündinud ebameeldivaid ühiskondlikke ja ärilisi sundkäike ning ammugi mitte haigusele kaotatud elusid. Ometi peame tunnistama, et mitmes mõttes on seesugust looduslikku kutsumata külalist hõlpsam taluda kui inimlikku kurjust.

Teadmist, et siinsamas Euroopas peetakse jõhkrat sõda, milletaolisi olime hakanud loomuldasa pidama üksnes ajalooõpikute osaks, ei saa olla lihtne taluda kellelgi. Eriti aga mitte neil, kelle kanda on kallid ja kaugele tulevikku suunatud otsused, neil, kes söandanud kanda vastutust, mis ulatub nende endi pere piirest märksa kaugemale – ettevõtjatele, tööandjatele.