Paar nädalat tagasi avalikustatud Tartu uue visuaalse identiteediga käis kaasas juba teada-tuntud jutt noortepärasusest, tudengitest ja nende esteetilistest eelistustest. Sellelaadseid argumente on ka varem kasutatud maineparandusprojektide õigustamiseks, et oleks küll bränd või asutus noorte seas hipp ja popp.
Tellijale
Liisa Salekešina: surm noortepärasusele!
Selline kalduvus minimalismile ja isegi üsnagi kommunaalsete asutuste noortepärastamisele on aga kippunud välja valgustama üht tõsist puudujääki.
Nimelt ei ole vähemalt mina, 23-aastane, ei enda eakaaslaste ega nooremate puhul aru saanud, et neile selline mainekujundus meeldiks või et see neid inspireeriks. Pigem vastupidi.