Unenäoline naiselik rännak mineviku ja tuleviku piirimail

Lavastuse esimeses vaatuses tuleb Külliki Saldrel (vasakult) palju istuda. Sedavõrd rohkem liiguvad laval Piret Laurimaa ja Linda Porkanen. Foto: Heikki Leis

Kakskümmend viis aastat tagasi tõi Priit Pedajas Draamateatris esimest korda Eestis lavale Edward Albee «Kolm pikka naist». Nüüd lavastas ta näidendi taas, seekord Tartus vanemuislastega.

Ilmselt tahab igaüks teada, mis teda ja tema lähedasi elus ees ootab. Seda soovivad ka lavastuses tegutsevad naised, kellel on võimalus kohtuda enda tulevikuga – või õigemini tuleviku endaga.

Nende vestlustes avalduvad aga detailid, mida naised uskuda ei taha. Vaataja võib selles leida lohutust, et tema saab elus edasi minna meelerahuga: ehk ongi parem, kui tulevik jääb üllatuseks.