IN MEMORIAM KRISTIINA OJALA

Vilja Kohler
, ajakirjanik
Copy
Kristiina Ojala.
Kristiina Ojala. Foto: Kollaaž

Suri Tartu Postimehe aasta kolleeg 2019, meie pikaaegne küljendaja, tänu kellele on üle 30 aasta lugejate kätte jõudnud ajalehed Postimees ja Tartu Postimees.

Kell saab üks päeval, kohe peaks Kristiina tulema, saab mõnd homse lehe külge tegema hakata – selliselt mõttelt tabavad end Tartu Postimehe toimetuse liikmed. Ta kollane suur õlarätik on toolileenil nagu aastaid ikka, uks käib tihti, aga Kristiinat enam ei tule.

Läinud pühapäeva, 2. oktoobri õhtul jäi meie raudvara, Tartu Postimehe küljendaja Kristiina Ojala raskele haigusele lõplikult alla. Teda meenutavad praegused ja endised kolleegid, kes kõik said alati Kristiina peale loota.

Rannar Raba, Tartu Postimehe peatoimetaja

On üks eriline tüüp inimesi, kes juba ainuüksi oma kohaloluga loovad kollektiivis turvatunnet. Kristiina oli just selline – kullatükk, nagu me teda kord aasta kolleegiks tunnistades kiitsime. Tema puhul polnud alati kindel mitte üksnes see, et kõik tarvilik saab tehtud, vaid et kõik saab tehtud parimal võimalikul moel.

Hästi suur vastutustunne, hoolivus ja detailitundlikkus sundisid Kristiinat ikka ja jälle tegema rohkem, kui tema töö nõudis. Viimasel ajal, kui Kristiina oli haiguse tõttu juba tööst eemale jäänud, tarvitasime lehele viimast lihvi andes ikka aeg-ajalt lauset «Teeme nüüd sedasi, et ka Kristiina rahul oleks» – see iseloomustab tema rolli meie toimetuses vast kõige paremini. Me ei kaotanud üksnes töökaaslase, vaid ka väga hea sõbra.

Eili Arula, kolleeg

«Miks sul on jälle kulm kortsus? Tee lahkem nägu.» See lõbusalt heliseva häälega Kristiina öeldud lause distsiplineerib mind juba aastaid. Nii kutsus ta mind tihtipeale korrale, kui mööda toimetust nina maas ringi kõndides mõtteid mõlgutasin. Ja tõepoolest, miks ma siis käin ringi kulm kortsus, kui mõelda saab ka lahke näoga.

Või siis seik ettevõtte suvepäevadelt. Kristiina läks pärast sportlikku päeva ja meeleolukat kontserti kämpingusse, kus jagas voodit kolleegiga. Ta jõudis kämpingusse esimesena ja läks duši alla. Sealt tulles leidis ta toas eest kolleegi, kes magas risti üle voodi ning kelle taskutest oli pudenenud valgetele linadele liiva, mustikavõrseid ja männiokkaid. Kristiina pühkis vabaks jäänud voodinurga liivast ja männiokastest puhtaks ning puges sinna magama.

Järgmisel hommikul vastas Kristiina küsimusele, miks sa mind üles ei ajanud või seina poole ei nihutanud, naerdes: «Ei raatsinud, oli ju näha, et inimene on väsinud.» Aitäh, Kristiina!

Vahur Kalmre, endine Postimehe peatoimetaja ja Tartu Postimehe juht

Mina võtsin Kristiina ja Kaia Aalmanni, toona just keskkooli lõpetanud tüdrukud, 1990. aasta sügisel meile küljendajatena tööle. Nad tulid murrangulisel ajal, siis läks leht tinast arvutisse, nemad hakkasid toimetuses esimestena arvutiga tööle. Kristiinast ja Kaiast said väga kiiresti profid, nad olid toimetuse tehnilise poole ilmasambad.

Tegin Kristiinaga peale ajalehe küljendamise ka palju muud koostööd, näiteks kujundusi teistele ajalehtedele, mida tema küljendas. Ja nii raamatuteni välja. Õppisime koos, Kristiina oli alati valmis läbi tegema protsessi, millest me tuhkagi ei teadnud.

Ta oli äärmiselt kohusetundlik ja väga abivalmis, ikka valmis igasuguste ideedega kaasa tulema. Ja ta oli pedantne, vaatas kõik asjad enne punkti panekut teraselt üle. Kui olid reeglid, siis tema lati alt läbi ei jooksnud. Mõnus usaldus oli tema vastu.

Elari Kingo, vana kolleeg

1990. aastate alguses, kui Kristiinaga Postimehes koos töötasin, olid ekraanid väiksed, sellised 10–12-tollised, ning need polnud värvilised, vaid musta-kollasega. Kui sellel väiksel ekraanil külje ette võtsid, muutus kõik kribuks. Sellepärast küljendati lehekülge veerandi kaupa. Ka printerid olid väiksed, ainult A4 paberile, ja ajalehekülgi trükiti juppide kaupa välja. See kõik oli paras katsumus, aga ma ei kuulnud Kristiinat kunagi nurisevat.

Kristiinat mäletan kui vaikset noort naist, kes oli väga tähelepanelik. Ta ei teinud liinitööd, ta süüvis alati sisusse, lasi kõik läbi oma mõistuse ning leidis enne trükki minekut palju vigu üles, mida enne teda polnud märgatud.

Jüri Saar, kolleeg

Stiiliraamat. Lausa kõnekas, et selle kokkuseadmine oli muu hulgas jutuks viimases telefonivestluses napilt kaks nädalat enne Kristiina lahkumist. Kujundusega lustida võib, aga reeglid peavad olema. Kristiinale ei tarvitsenud seda keegi meelde tuletada. «Mida see Tuur jälle soperdab!» võis hoopis tema vahel kolleegi vaimusünnitise üle imestada.

See telefonikõne oli pikk. Rääkisime tema 50 aasta sünnipäevast, tänavu veebruaris. Ta viskas nalja, kui palju aastaid veel peaks elama, et päriselt 50. sünnipäevani jõuda – 29. veebruari laps.

Ta rääkis ka haigusest. Sellest, kuidas on loobunud küsimast: miks? Kuidas haigus on nõrgaks teinud. Naeris, nagu ikka, kui mõnikord hiliste õhtutundideni kas mõnd eriprojekti või tulevikus ilmuma pidavat külge tegime. «Mees lubas mul interneti välja tõmmata, nii et ma eemaldun,» lõppes üks selline õhtu.

Aime Jõgi, kolleeg

Iga päev on ajakirjanikul toimetuses kõrval kolleeg, tänu kellele ta lugu lehes viimase lihvi saab, kes sätib selle paika nii, et kõik pealkirjad, read ja reavahed, pildid, infokastid ja graafika, tsitaadid, arvamused ning muud kujunduselemendid oma koha leiavad. Õhtuks on ka kõige keerulisem paariskülg arvutis küljendatud. Fookus ja fondid paigas ning Tartu Postimehe stiiliraamatu parimad nõuded täidetud.

«Aitäh, Kristiina! Kas sa kommi tahad?» Kristiina noogutab. Ta on magusamaias, ise peenike kui piits. Komme on ta laual vahel mitu reas, teised ka toovad.

Hommikul lööd kodus lehe lahti, vaatad – ilus ja selge. Lugemakutsuv. Loogiline. Nagu ise oleksid kõik teinud – sinu nimi ja nägu selle kõrval. Aga ei ole ju. Kristiina tegi! Kristiina nime ei ole kuskil.

Nüüd on Kristiina läinud ja minul järgmist lugu kirjutama asudes hinges hall auk. Leian kotist kodunt kaasa võetud õunad. «Kristiina, kas õuna tahad?» Kristiina ei vasta. Ta kollane õlarätik lebab toolileenil, laual hiir, klaviatuur ja ekraan. Panen õuna lauale.

Raimu Hanson, kolleeg

Kristiina oli sirgeseljaline kolleeg. Ta oli küll peenetundeline, aga sealjuures oma tõekspidamistes kindel. Ta väljendas neid otsekoheselt, kui olukord ja suhtlemine seda vajasid ja võimaldasid. Aga ikka otse näost näkku, mitte selja taga.

Sirgeseljaline oli Kristiina ka selle sõna otseses tähenduses, rühi poolest. Ilmselt oli see välja kujunenud tema võistlustantsulisest noorusest.

Muusikarütmis liikumist tuli ette ka toimetuse pidudel. Kristiinaga tantsides oli tunne, nagu hoiaks käte vahel udusulge, aga hirmu hapra sule purustamise ja varvastel koperdamise ees ei tekkinud, sest ta tegi ka tahumatust karust nõtke tantsulõvi.

Vilja Kohler, kolleeg

Kristiina, tee võlutrikki, ütlesin, kui mõistus otsa lõppes, aga loost paar rida ikka väljas. Kristiina aitas, tal oli alati keerulisele probleemile lihtne lahendus olemas. Ja ta ei hoidnud tarkust endale, jagas lahkelt tehnilist nõu ja tõi toimetusse ka kirjutamisteemasid, mis talle tööle tulles silma olid jäänud.

Kristiina parandas viimasel minutil nii tehnilisi kui ka sisulisi vigu, sest talle oli ajaleht südamelähedane. «Ajaleht jääb, head lood ei kao sealt kuhugi nagu veebiavarustes,» ütles ta. Lohakust ja ülejalategemist ta ei sallinud, oma tööst ja toimetuse inimestest hoolis väga.

«Hoidke lippu kõrgel,» ütles Kristiina meie viimasel kohtumisel haiglas. Peame seda meeles.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles