Andres-Teet Merisalu: hauatähiste sõda

Teises maailmasõjas hukkunute mälestussammas Elvas. Foto: Sille Annuk

Sõja või ideoloogiaga seotud monumendid, isegi hauatähised, on ühiskonnas õrn ja delikaatne teema. Kohati tundub, et Eesti valitsus on valla päästnud mingi hüsteerilise nõiajahi sõjas langenud sõdurite haudade kaotamiseks. Okupatsioonitanki monument on üks asi, teine asi aga tegelike lahingupaikade ühishauad ja nende tähised.

Hauatähised ei ole automaatselt nn punamonumendid. Me peaksime suutma eristada tegelike lahingupaikade juurde maetute suuremaid ühishaudu ning neid punamonumente, mis tekitati kunstlikult, et levitada oma kommunistliku vabastaja narratiivi. Minu arvates tuleks tõeliste lahingupaikade hukkunute hauad rahule jätta.

Praegu käimasolev ja kavandatav riiklik mälestusmärkide hävitamise aktsioon ei erine väga sellest, mida korraldasid bolševikud meie Vabadussõja monumentidega aastatel 1940–1950. On tähelepanuväärne, et just Vabadussõja monument Tartus püsis neist kõige kauem – kuni 1950. aastani. See taastati 2003. aastal.