Pärtel Piirimäe: kuhu kuulub jalgrattur ehk Tartu liikluskultuuri peaprobleemist

Pärtel Piirimäe Foto: Sille Annuk

Hiljuti juhtus selline lugu. Sõitsin jalgrattaga mööda Hermanni tänavat kodu poole, kui vastu tuli kaubik. Et tänava vasak äär oli tihedalt täis pargitud autosid, tõmbusin võimalikult paremale teeserva, et kaubik mööda mahuks. Turvaliseks möödumiseks pidime mõlemad sõitma teosammul. Kohakuti jõudes avas kaubikujuht akna. Arvasin esialgu, et ta soovib mind tänada, et möödumiseks ruumi tegin, ent juht küsis hoopis, miks ma kõnniteele ei tõmmanud, sest nii oleks ju mõlemad kiiremini saanud.

Oskasin tol hetkel vaid vastata, et liikluseeskiri näeb ette, et ratturid sõidavad sõiduteel. Juht ei olnud agressiivne ning ma tegelikult mõistan tema vaatepunkti: kui kõnnitee on parasjagu piisavalt tühi, saaksid väiksemad ja pisut aeglasemad kulgejad seal liikuda, et autoliiklus saaks olla kiire ja sujuv.

Aga midagi on sellel pildil siiski valesti. Asi ei ole ainult liikluseeskirjas, ehkki ühiselt kokkulepitud reeglid võiks igal juhul olla täitmiseks. Mind pani mõtlema see, et Hermanni tänava sõidutee osa on umbes viie meetri laiune, mis on üpris tüüpiline Tartu äärelinna tänava laius. Mina oma jalgrattaga võtsin sellest enda alla umbes pool meetrit ehk ühe kümnendiku, aga liikluse takistajana nähti just nimelt mind, mitte kahte autojuhti, kes üks sõitja ja teine parkijana võtsid enda alla ülejäänud üheksa kümnendikku.