Tiia Kõnnussaar: igavik ja järjepidevus

Tiia Kõnnusaar Foto: Erakogu

Käisin vanaema kalmul. Istutasin kanarbikku, rehitsesin mahalangenud lehti, tegin rehaga liivale kohustuslikud triibud. Süütasin küünlad.

Mäletan kalmistul käimisi lapsepõlves: vanaema, kes minu, tirtsu, kaasa võttis, oli siis lahkem kui muidu ja arutas minuga elu asjade üle.

Suhe esivanemate ja kogukonnakultuuriga ongi muutunud pigem minevikusuunaliseks. Vanasti oli külaelu rütmistatud pühadega, mida peeti ühiselt: maarjapunapäev naistele, ülestõusmispühade pajuokstega nuhtlemine ja munade vahetamine, jaanid, mardid-kadrid. Nüüd on kunagised rituaalid muutunud kombetäitmiseks, mille tähendus hajumas, need on nüüd iga pere isiklik asi. Maakultuur on vahetunud linnakultuuri vastu, mis tähendab anonüümsust, tuumikperesid, suguvõsa sidemete nõrgenemist, pühade rütmi kadumist ja asendumist pideva, lakkamatu ja iga kell käepärast meelelahutuse ja lõbuga. Sellega käib kaasas pühade inflatsioon, allesjäänud pühade kaubastumine. Püha on muutunud mittepühaks: juba müüvad jõuluehteid, ohkame oktoobris.